Paramārcanatriṃśikā
Dreißig Verse über die Höchste Anbetung
स्नानपूजनसमाधिभिः क्रमाद्यन्महात्मभिरवाप्यते पदम् ।
कैश्चिदक्रमत एव यन्मया तत्समर्चनमिषेण कथ्यते ॥१॥
Snānapūjanasamādhibhiḥ kramādyanmahātmabhiravāpyate padam |
Kaiścidakramata eva yanmayā tatsamarcanamiṣeṇa kathyate || 1 ||
Dieser (tat) Zustand (padam), den (yat) die großen Seelen (mahā-ātmabhiḥ) durch Mittel wie Waschung, Verehrung und Samadhis (snāna-pūjana-samādhibhiḥ) nach und nach (kramāt) erreichen (avāpyate), wird von einigen Glücklichen (kaiścid) augenblicklich erreicht (akramataḥ…eva). Ich (mayā) werde diesen (yat) kurz als „Anbetung“ (samarcana-miṣeṇa) näherbringen (kathyate). || 1 ||
बालिकारचितवस्त्रपुत्रिकाक्रीडितेन सदृशं तदर्चनम् ।
यत्र शाम्यति मनो न निर्मलस्फीतचिज्जलधिमध्यमाश्रितम् ॥२॥
Bālikāracitavastraputrikākrīḍitena sadṛśaṃ tadarcanam |
Yatra śāmyati mano na
nirmalasphītacijjaladhimadhyamāśritam || 2 ||
Diese (tat) Anbetung (arcanam), in der (yatra) der Geist (manaḥ) keine (na) Ruhe findet (śāmyati), während er sich dem Schoß des makellosen und unermesslichen Ozeans des Bewusstseins zuwendet (nirmala-sphīta-cit-jaladhi-madhyamā-āśritam), ist wie (sadṛśam) das Spiel kleiner Mädchen, die Puppen mit selbstgenähten Kleidern ankleiden (bālikā-racita-vastra-putrikā-krīḍitena). || 2 ||
किंतदर्चनमनल्पकल्पनाजालशम्बरनिपातितात्मनाम् ।
यत्र नास्ति सविकल्पनोज्झितः स्फीतमौख्यशिवसङ्गमोत्सवः ॥३॥
Kiṃtadarcanamanalpakalpanājālaśambaranipātitātmanām |
Yatra nāsti savikalpanojjhitaḥ
sphītamaukhyaśivasaṅgamotsavaḥ || 3 ||
Was für eine Art von (kim) Anbetung (arcanam) ist das (tat) seitens derer, deren Selbst in der Falle unzähliger Gedanken verloren ist (analpa-kalpanā-jāla-śambara-nipātita-ātmanām), in der (yatra) das Aufblühen der Vereinigung mit Śiva, die erweiterte Vorherrschaft des Bewusstseins (sphīta-maukhya-śiva-saṅgama-utsavaḥ), nicht (na) frei von jeglicher Einbildung (sa-vikalpana-ujjhitaḥ) ist (asti)? || 3 ||
अप्रयत्नमनिकेतनं पदं दिव्यमाप्यमनसैव वृत्तयः ।
यत्र यान्ति विलयं न सर्वतः किं तदर्चनमसौ पराभवः ॥४॥
Aprayatnamaniketanaṃ padaṃ divyamāpyamanasaiva vṛttayaḥ |
Yatra yānti vilayaṃ na sarvataḥ kiṃ tadarcanamasau
parābhavaḥ || 4 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) der mühelose (aprayatnam) und unlokalisierte (aniketanam) Göttliche (divyam) Zustand nur jenseits des Geistes (amanasā…eva) verwirklicht wird (padam), aber (api) seine Leiden (vṛttayaḥ) nicht (na) gänzlich (sarvataḥ) verschwinden (yānti…vilayam)? Das (asau) ist (in der Tat) eine Niederlage (para-abhavaḥ). || 4 ||
यत्र वर्षति न खेचरी स्थितिश्चित्सुधारसभरौघनिर्झरम् ।
देहचित्तपरिपीडनावहं किं तदर्चनमसौ पराभवः ॥५॥
Yatra varṣati na khecarī
sthitiścitsudhārasabharaughanirjharam |
Dehacittaparipīḍanāvahaṃ kiṃ tadarcanamasau parābhavaḥ || 5 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) der Wasserfall der Ströme des Nektarsaftes des Bewusstseins (cit-sudhā-rasa-bhara-augha-nirjharam), der Zustand (sthitiḥ) von Khecarī (khecarī), nicht (na) herabregnet (varṣati), sondern lediglich Körper und Geist quält (deha-citta-pari-pīḍanā-vaham)? Ist das (asau) auch eine Niederlage (para-abhavaḥ)? || 5 ||
खेचरीप्रभृतिपञ्चकात्मना व्याप्तिमम्बरगतां निभालयन् ।
हृद्विकाससुभगां भवापदो यत्र मुञ्चति न किं तदर्चनम् ॥६॥
Khecarīprabhṛtipañcakātmanā vyāptimambaragatāṃ nibhālayan |
Hṛdvikāsasubhagāṃ bhavāpado yatra muñcati na kiṃ
tadarcanam || 6 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) man den Zustand weltlicher Existenz (bhavā-padaḥ) bei Wahrnehmung (nibhālayan) der universellen Durchdringung (vyāptim) durch die fünf Mudras, beginnend mit Khecarī (khecarī-prabhṛti-pañcaka-ātmanā), die Schönheit der Ausdehnung des Herzens (hṛt-vikāsa-subhagām), angesiedelt im Himmel des Bewusstseins (ambara-gatām), nicht (na) loslässt (muñcati)? || 6 ||
यत्र साहससमाधिसंश्रयः प्रस्फुरद्विमलबोधनिर्भरः ।
स्फीतसंविदुदयं न विन्दते सर्ववृत्तिषु किमेतदर्चनम् ॥७॥
Yatra sāhasasamādhisaṃśrayaḥ
prasphuradvimalabodhanirbharaḥ |
Sphītasaṃvidudayaṃ na vindate sarvavṛttiṣu
kimetadarcanam || 7 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (etat), in der (yatra) man das Entstehen des Erweiterten Bewusstseins (sphīta-saṃvid-udayam) nicht (na) in allen Aktivitäten (sarva-vṛttiṣu) wahrnimmt (vindate), während man in spontanem Samādhi (sāhasa-samādhi) voller makelloser und strahlender Achtsamkeit (pra-sphurat-vimala-bodha-nirbharaḥ) verweilt (saṃśrayaḥ)? || 7 ||
विश्वसंहृतिरसैकतत्परोलेलिहानरसनाकुलो यमः ।
यत्र चिच्छिखिशिखा सुहूयते लीलयैव न किमेतदर्चनम् ॥८॥
Viśvasaṃhṛtirasaikatatparolelihānarasanākulo yamaḥ |
Yatra cicchikhiśikhā suhūyate līlayaiva na
kimetadarcanam || 8 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (etat), in der (yatra) Yama, der Herr der Auflösung (yamaḥ), von der Zunge Lelihānas berauscht ist (lelihāna-rasanā-ākulaḥ) und sich allein damit beschäftigt, die Auflösung des Universums zu kosten (viśva-saṃhṛti-rasa-eka-tat-paraḥ), aber die Flamme des Feuers des Bewusstseins (cit-śikhin-śikhā) nicht (na) mühelos (līlayā…eva) heraufbeschwört wird (suhūyate)? || 8 ||
स्तब्धमन्थरमनोहरेक्षणः प्रोल्लसत्पुलकचुम्बिताननः ।
मध्यमां भुवमनल्पसम्पदं यत्र नाश्रयति किं तदर्चनम् ॥९॥
Stabdhamantharamanoharekṣaṇaḥ prollasatpulakacumbitānanaḥ |
Madhyamāṃ bhuvamanalpasampadaṃ yatra nāśrayati kiṃ
tadarcanam || 9 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) die Augen weit geöffnet, regungslos und bezaubernd sind (stabdha-manthara-manas-harekṣaṇaḥ), das Gesicht, von der Erregung der Gänsehaut geküsst, strahlend (pra-ullasat-pulaka-cumbita-ānanaḥ), und man doch nicht (na) in der Mitte madhyamām-bhuvam), dem Reich des großen Erfolgs (analpa-sampadam), verweilt (āśrayati)? || 9 ||
मानमेयमितिकल्पनोज्झितो निर्विकारमनिकेतनः शिवः ।
गाढगाढमवगाह्यते क्षणान्नैव यत्र ननु किं तदर्चनम् ॥१०॥
Mānameyamitikalpanojjhito nirvikāramaniketanaḥ śivaḥ |
Gāḍhagāḍhamavagāhyate kṣaṇānnaiva yatra nanu kiṃ
tadarcanam || 10 ||
Ist (kim) das (tat) Anbetung (arcanam), in der (yatra) der sitzlose (aniketanaḥ) Śiva (śivaḥ), frei von Vorstellungen (kalpanaḥ-ujjhitaḥ) über Erkenntnis und ihre Objekte (māna-meyam…iti), wahrlich (eva) nicht (na) unmittelbar (kṣaṇāt) durch tiefe und formlose Versenkung (gādha-gādham…nirvikāram) verwirklicht wird (ava-gāhyate)? Nein, das ist sie nicht (nanu). || 10 ||
व्योमकल्पममितं निजं वपुर्वीक्ष्य चित्परसुधारसाञ्चितम् ।
स्वात्मनात्मनि निरस्तकल्पनो यत्र हृष्यति न किं तदर्चनम् ॥११॥
Vyomakalpamamitaṃ nijaṃ vapurvīkṣya citparasudhārasāñcitam |
Svātmanātmani nirastakalpano yatra hṛṣyati na kiṃ
tadarcanam || 11 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) das eigene Selbst (sva-ātmanā) keine (na) Freude an sich selbst (ātmani) findet (hṛṣyati), nachdem Imaginationen nach der Betrachtung (vīkṣya) der eigenen angeborenen (nijam) Natur (vapuḥ) verworfen werden (nirasta-kalpanaḥ)? Denn sie ist gleich dem unendlichen Himmel (amitam…vyoma-kalpam) und mit dem höchsten Nektar-Saft des Bewusstseins ausgestattet (cit-para-sudhā-rasa-añcitam)? || 11 ||
निर्निकेतनिरुपाधिनिर्मलस्फारचिद्रविमरीचिसङ्चयैः ।
विश्वमारचितमीक्ष्य विस्मयं यत्र नाश्रयति किं तदर्चनम् ॥१२॥
Nirniketanirupādhinirmalasphāracidravimarīcisaṅcayaiḥ |
Viśvamāracitamīkṣya vismayaṃ yatra nāśrayati kiṃ
tadarcanam || 12 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) man, nachdem man erkannt hat (īkṣya), dass das Universum (viśvam) aus der Gesamtheit der Strahlen der Sonne des ausgedehnten, unlokalisierten, absoluten und makellosen Bewusstseins (nirniketa-nirupādhi-nirmala-sphāra-cit-ravi-marīci-saṅcayaiḥ) geformt ist (āracitam), nicht (na) in Staunen (vismayam) versinkt (āśrayati)? || 12 ||
यत्र नित्यपरहर्षनिर्भरश्चित्सुधारसनिपानघूर्णितः ।
ध्यानयोगकलनासु लज्जते नीरसासु न किमेतदर्चनम् ॥१३॥
Yatra nityaparaharṣanirbharaścitsudhārasanipānaghūrṇitaḥ |
Dhyānayogakalanāsu lajjate nīrasāsu na kimetadarcanam || 13 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (etat), in der (yatra) man vom Nektar des Bewusstseins berauscht ist (cit-sudhārasa-nipāna-ghūrṇitaḥ), erfüllt von höchster und ewiger Glückseligkeit (nitya-para-harṣa-nirbharaḥ), man dennoch keine (na) Scham empfindet (lajjate), an der faden Praxis der Meditation festzuhalten (nīrasāsu…dhyāna-yoga-kalanāsu)? || 13 ||
शक्तिविस्तरविमर्शविस्फुरत्कन्दयुग्मयुगपद्विगाहनात् ।
भैरवं वपुरुदारचेष्टितं यत्र न स्फुरति किं तदर्चनम् ॥१४॥
Śaktivistaravimarśavisphuratkandayugmayugapadvigāhanāt |
Bhairavaṃ vapurudāraceṣṭitaṃ yatra na sphurati kiṃ
tadarcanam || 14 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) die erhabene Geste (udāra-ceṣṭitam) der Natur Bhairavas (bhairavam…vapuḥ) nicht (na) dadurch erstrahlt (sphurati), dass sie gleichzeitig in das Bewusstsein von Śaktis Ausdehnung und den lodernden „Kanda“, der knolligen Wurzel, eintaucht und einen einheitlichen Puls des Seins bildet (śakti-vistara-vimarśa-visphurat-kanda-yugma-yuga-pad-vigāhanāt)? || 14 ||
इन्द्रियेषु विषयानुवर्तिषु प्राणवर्त्मनि निजप्रवाहके ।
कापि निर्वृतिमयी चिदूर्जिता यत्र नोल्लसति किं तदर्चनम् ॥१५॥
Indriyeṣu viṣayānuvartiṣu prāṇavartmani nijapravāhake |
Kāpi nirvṛtimayī cidūrjitā yatra nollasati kiṃ
tadarcanam || 15 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) die individuelle Lebenskraft (prāṇa-vartmani) von selbst fließt (nija-pravāhake) und die Sinne ihre Objekte wahrnehmen (viṣaya-anuvartiṣu…indriyeṣu), aber die unbeschreibliche (kā…api) Glückseligkeit (nirvṛti-mayī), die mit Bewusstsein ausgestattet ist (cit-ūrjitā), nicht (na) emportaucht (ullasati)? || 15 ||
दिव्यखेचरदृशा निरीहया नादबिन्दुमयभावसञ्चयम् ।
यत्र शुष्कमिव पावकस्तृणं न क्षयं नयति किं तदर्चनम् ॥१६॥
Divyakhecaradṛśā nirīhayā nādabindumayabhāvasañcayam |
Yatra śuṣkamiva pāvakastṛṇaṃ na kṣayaṃ nayati kiṃ
tadarcanam || 16 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) der Himmelwärts Strebende Blick des göttlichen, gleichgültigen Bewusstseins (divya-khecara-dṛśā…nirīhayā) den aus Nāda und Bindu bestehenden Einheitszustand erblickt (nāda-bindu-maya-bhāva-sañcayam), aber dessen Auflösung nicht bewirken kann (nayati), wie ein Feuer (pāvakaḥ), das einen trockenen (śuṣkam…iva) Grashalm (tṛṇam) nicht (na) verzehren kann (kṣayam)? || 16 ||
शान्तिमेति न विकल्पविप्लवश्चिच्चमत्कृतिरसो न वर्धते ।
लुप्यते न घनवासनावनं कापि तृप्तिरसना न जायते ॥१७॥
मन्यते न कृतकृत्यतां मनोद्वैतमेघतिमिरं न भिद्यते ।
यत्र दोषशतसञ्कुलं मनो न प्रसीदति किमेतदर्चनम् ॥१८॥
Śāntimeti na vikalpaviplavaściccamatkṛtiraso na vardhate |
Lupyate na ghanavāsanāvanaṃ kāpi tṛptirasanā na jāyate || 17 ||
Manyate na kṛtakṛtyatāṃ manodvaitameghatimiraṃ na bhidyate |
Yatra doṣaśatasañkulaṃ mano na prasīdati kimetadarcanam || 18 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (etat), in der (yatra) die Auflösung der Gedanken (vikalpa-viplavaḥ) nicht (na) zu Frieden (śāntim) führt (eti); der Geschmack des Erstaunens über das Bewusstsein (cit-camat-kṛti-rasaḥ) nicht (na) zunimmt (vardhate); der dichte Wald der Eindrücke (ghana-vāsanā-vanam) nicht (na) verbrannt wird (lupyate); und der unbeschreibliche (kā-api) Geschmack der Erfüllung (tṛpti-rasanā) nicht (na) auftaucht (jāyate)?
In der Erfolg (kṛta-kṛtyatām) nicht (na) verstanden wird (manyate); die Dunkelheit des Geistes, die Wolken der Dualität bildet (manas-dvaita-megha-timiram), nicht (na) durchdrungen wird (bhidyate); und der in Hunderten von Begrenzungen verstrickte (doṣa-śata-sañkulam) Geist (manas) nicht (na) zur Ruhe kommt (prasīdati)? || 17–18 ||
चिन्नभःसरसि सारसीं परां शक्तिमच्छविभवां प्रबोधयन् ।
मन्त्रवीर्यममितं निसर्गतो यत्र नाश्रयति किं तदर्चनम् ॥१९॥
Cinnabhaḥsarasi sārasīṃ parāṃ śaktimacchavibhavāṃ
prabodhayan |
Mantravīryamamitaṃ nisargato yatra nāśrayati kiṃ
tadarcanam || 19 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) man die Höchste (parām) Śakti (śaktim) erweckt (prabodhayan), deren transparente Herrlichkeit (accha-vibhavām) wie ein Lotus (sārasīm) im See des Himmels des Bewusstseins erstrahlt (cit-nabhaḥ…sarasi), doch das subjektive (amitam) Mantravīrya, die Kraft des Ich-Bewusstseins (mantra-vīryam), nicht (na) auf natürliche Weise (nisargataḥ) verkörpert ist (āśrayati)? || 19 ||
निर्विकारमजरं निरामयं निर्विकल्पममितं निजं वपुः ।
वीक्ष्य जन्ममरणोद्यतं भयं यत्र मुञ्चति न किं तदर्चनम् ॥२०॥
Nirvikāramajaraṃ nirāmayaṃ nirvikalpamamitaṃ nijaṃ vapuḥ |
Vīkṣya janmamaraṇodyataṃ bhayaṃ yatra muñcati na kiṃ
tadarcanam || 20 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) die unveränderliche (nirvikāram), unvergängliche (ajaraṃ), gedankenlose (nirvikalpam), reine (nirāmayam) und unendliche (amitam) Angeborene (nijam) Natur (vapuḥ) gesehen wird (vīkṣya), aber dennoch die Angst (bhayam), die aus der Vorstellung von Geburt und Tod entspringt (janma-maraṇa-udyatam), nicht (na) überwunden wird (muñcati)? || 20 ||
शान्तवीचिचयसिन्धुसन्निभां सर्वसंविदुदयावनिं पराम् ।
सृष्तिसंस्थितिलयप्रशक्तिभिर्विश्वसुन्दरविवर्तवर्तिनीम् ॥२१॥
शक्तिचक्रपरमाधिदेवतामम्बरप्रथमभूमिकामजाम् ।
मङ्गलामसममन्त्रमातरं यत्र पश्यति न किं तदर्चनम् ॥२२॥
Śāntavīcicayasindhusannibhāṃ sarvasaṃvidudayāvaniṃ parām |
Sṛṣtisaṃsthitilayapraśaktibhirviśvasundaravivartavartinīm || 21 ||
Śakticakraparamādhidevatāmambaraprathamabhūmikāmajām |
Maṅgalāmasamamantramātaraṃ yatra paśyati na kiṃ
tadarcanam || 22 ||
Was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (tat), in der (yatra) die Höchste (parām) Strömung als die Wahrnehmung von Allem emporsteigt (sarva-saṃvid-udaya-āvanim) wie ein Ozean, in dem die Wellen beruhigt sind (śānta-vīci-caya-sindhu-sannibhām), und die sich durch die aufteigenden Kräfte der Manifestation, Erhaltung und Auflösung (sṛṣti-saṃsthiti-laya-pra-śaktibhiḥ) in die Schönheit des Universums verwandelt (viśva-sundara-vivarta-vartinīm), nicht (na) gesehen wird (paśyati)? (Denn) Es ist die erste höchste Gottheit der Räder der Śaktis (śakti-cakra-paramā-ādhi-devatām), das Urstadium des Himmels (ambara-prathama-bhūmikām), die ungeborene (ajām) Maṅgalā (maṅgalām), die Wahrnehmende des höchsten Mantra (asama-mantra-mātaram). || 21‑22 ||
सोमसूर्यदहनेन्धनोद्यतस्फीतचिज्ज्वलनदीप्तिभास्वरः ।
दुर्निरीक्ष्यगतिरक्रमः शिवो भाति यत्र न किमेतदर्चनम् ॥२३॥
Somasūryadahanendhanodyatasphītacijjvalanadīptibhāsvaraḥ |
Durnirīkṣyagatirakramaḥ śivo bhāti yatra na
kimetadarcanam || 23 ||
(Selbst wenn) es unmöglich ist, Ihn zu sehen (dur-nirīkṣya-gatiḥ), was (kim) für eine Art von Anbetung (arcanam) ist das (etat), in der (yatra) der nicht-sequenzielle (akramaḥ) Śiva (śivaḥ) nicht (na) als strahlende Herrlichkeit, entfacht durch die Ausdehnung des Bewusstseins (udyata-sphīta-cij-jvalana-dīpti-bhāsvaraḥ) erstrahlt (bhāti), mit der Absicht, den Mond, die Sonne und das Feuer--d. h. Objekt, Erkenntnis und Subjekt-- zu erleuchten (soma-sūrya-dahana-indhana)? || 23 ||
आत्मनात्मनि न जानते विधिं निस्तरङ्गपरबोधभास्वराः ।
यत्पदस्थितिजुषो महाजनाः मुक्तिसंसृतिसमानबुद्धयः ॥२४॥
Ātmanātmani na jānate vidhiṃ nistaraṅgaparabodhabhāsvarāḥ |
Yatpadasthitijuṣo mahājanāḥ muktisaṃsṛtisamānabuddhayaḥ || 24 ||
Große Wesen sind jene (mahā-janāḥ), die Befreiung und weltliches Dasein als gleichwertig betrachten (mukti-saṃsṛti-sa-māna-buddhayaḥ). Durch die Augen ihres eigenen Selbst (ātmanā) erkennen (jānate) sie keine (na) Methode (vidhim), um in ihr Selbst einzutreten (ātmani), denn sie strahlen als unerschütterliches und höchstes Bewusstsein (nistaraṅga-para-bodha-bhāsvarāḥ), in welchem Zustand sie verweilen möchten (yat-pada-sthiti-juṣaḥ). || 24 ||
यद्यदापतति वेद्यताभुवं तेन तेन ननु यद्विवर्जितम् ।
नित्यनिर्मलसमाधिभूमयो यत्पदे विमतिबालकल्पनाः ॥२५॥
Yadyadāpatati vedyatābhuvaṃ tena tena nanu yadvivarjitam |
Nityanirmalasamādhibhūmayo yatpade vimatibālakalpanāḥ || 25 ||
Was auch immer (yat…yat) plötzlich (āpatati) in irgendeiner Form erscheint (tena…tena), gehört zum Bereich der Objektivität (vedyatā-bhuvam) und ist gewiss nicht (nanu) frei von dieser Erscheinung (yat-vivarjitam). In diesem Zustand (yat-pade) sind die sogenannten Stadien ewiger und makelloser Samādhis (nitya-nirmala-samādhi-bhūmayaḥ) bloße Konstrukte verwirrter Geister (vimati-bāla-kalpanāḥ). || 25 ||
यद्विशृङ्खलमहोदयोल्लसच्छक्तिपातवशतो विजृम्भते ।
तत्पदं यदि गुरुप्रसादतो लब्धमुत्तममथार्चितः शिवः ॥२६॥
Yadviśṛṅkhalamahodayollasacchaktipātavaśato vijṛmbhate |
Tatpadaṃ yadi guruprasādato labdhamuttamamathārcitaḥ
śivaḥ || 26 ||
Wenn (yadi) der höchste Zustand (tat-padam…uttamam) durch die Gnade des Gurus (guru-prasādataḥ) erreicht wird (labdham), entfaltet sich (vijṛmbhate) genau dieser Zustand unter der Kraft von Śaktipāta, grenzenlos und strahlend in seiner großartigen Erscheinung (yat-viśṛṅkhala-maha-udaya-ullasat-śakti-pāta-vaśataḥ). Nur in diesem Fall (athā) wird Śiva (śivaḥ) wahrhaftig angebetet (arcitaḥ). || 26 ||
भावसञ्चयविमुक्तविग्रहा विश्वमय्यपि परप्रथात्मिका ।
कापि संविदमलाम्बरप्रभा जृम्भते यदि तदर्चितः शिवः ॥२७॥
Bhāvasañcayavimuktavigrahā viśvamayyapi paraprathātmikā |
Kāpi saṃvidamalāmbaraprabhā jṛmbhate yadi tadarcitaḥ
śivaḥ || 27 ||
Wenn (yadi) dieser unbeschreibliche (kā-api) (Zustand) erblüht (jṛmbhate), während er die vielfältige Natur der weltlichen Existenz annimmt (bhāva-sañcaya-vimukta-vigrahā), dabei (api) das Universum selbst formt (viśva-mayī) und die Natur der Höchsten Expansion als Strahlkraft des Reinen Himmels (saṃvid-amala-ambara-prabhā) des Bewusstseins verkörpert (para-prathā-ātmikā), dann wird Śiva (śivaḥ) verehrt (arcitaḥ). || 27 ||
किञ्चनापि न विमुच्यते क्वचित्किञ्चनापि न च गृह्यते क्वचित् ।
स्वं वपुर्विमलबोधनिर्भरं मृश्यते यदि तदर्चितः शिवः ॥२८॥
Kiñcanāpi na vimucyate kvacitkiñcanāpi na ca gṛhyate
kvacit |
Svaṃ vapurvimalabodhanirbharaṃ mṛśyate yadi tadarcitaḥ
śivaḥ || 28 ||
Nichts wird jemals (kvacit…na…kiñcana…api) aufgegeben (vimucyate), und (ca) nichts wird jemals (kvacit…na…kiñcana…api) ergriffen (gṛhyate). Wenn (yadi) man seine (svam) Natur (vapuḥ) als volle makellose Bewusstheit (vimala-bodha-nirbharam) erkennt (mṛśyate), dann (tat) wird Śiva (śivaḥ) verehrt (arcitaḥ). || 28 ||
भैरवा विविधकल्पनात्मकाः प्रोल्लसन्ति बहवस्ततो’म्बिकाः ।
सा यतः स्फुरति तत्परं पदं भाति चेद्गुरुदृशा शिवो’र्चितः ॥२९॥
Bhairavā vividhakalpanātmakāḥ prollasanti
bahavastato’mbikāḥ |
Sā yataḥ sphurati tatparaṃ padaṃ bhāti cedgurudṛśā
śivo’rcitaḥ || 29 ||
Obwohl (tataḥ) mehrere (bahavaḥ) furchterregende Kräfte von Bhairava (bhairavāḥ) als verschiedene Eindrücke (vividha-kalpana-ātmakāḥ), auch bekannt als (yataḥ) die nährenden Mütter (ambikāḥ) erscheinen (pra-ullasanti), wird, wenn (ced) der (tat) höchste (param) Zustand (padam) durch (bhāti) den (sā) Blick des Gurus (guru-dṛśā) erstrahlt (sphurati), allein Śiva (śivaḥ) angebetet (arcitaḥ). || 29 ||
आसादितं गुरुमुखादिदमप्रयत्नसिद्धं
शिवार्चनमपापधियामवाप्यम् ।
यत्तन्मयानिगदितं तदनल्पवाञ्चा
सम्बोधनाय सुधियां शिवभक्तिभाजाम् ॥३०॥
Āsāditaṃ gurumukhādidamaprayatnasiddhaṃ
śivārcanamapāpadhiyāmavāpyam |
Yattanmayānigaditaṃ tadanalpavāñcā
sambodhanāya sudhiyāṃ śivabhaktibhājām || 30 ||
Nachdem ich diese (idam) Anbetung Śivas (śiva-ārcanam) aus dem Munde des Gurus (guru-mukhāt) erlangt habe (āsāditam), die (yat) ohne jede Anstrengung verwirklicht wird (a-prayatna-siddham) und von denen mit tugendhaftem Intellekt (apāpa-dhiyām) erlangt werden soll (avāpyam), habe ich (mayā) Sie in (tat) zahlreiche Aussagen (analpa-vāñchā) zum Ausdruck gebracht (tat…nigaditam), um jene Einsichtsvollen (sudhiyām) zu erwecken (sambodhanāya), die sich der Anbetung Śivas verschrieben haben (śiva-bhakti-bhājām). || 30 ||
अनवच्छिन्नचिद्व्योमपरमामृतबृंहितः ।
नागाभिधो व्यधादेनां परमार्चनत्रिंशिकाम्॥
Anavacchinnacidvyomaparamāmṛtabṛṃhitaḥ |
Nāgābhidho vyadhādenāṃ paramārcanatriṃśikām ||
Diese (etām) Paramārcanatriṃśikā oder „Dreißig Verse über höchste Verehrung“(paramārcanatriṃśikām), verfasst (vyadhāt) von jemandem namens Nāgaḥ (nāga-ābhidhaḥ), wird vom höchsten Nektar des unbegrenzten Himmels des Bewusstseins genährt (anavacchinna-cit-vyoma-parama-amṛta-bṛṃhitaḥ). ||
॥इति श्रीमहामाहेश्वरनागविपश्चिद्विरचितापरमार्चनत्रिंशिका समाप्ता॥
|| Iti śrīmahāmāheśvaranāgavipaścidviracitāparamārcanatriṃśikā samāptā ||
Hier (iti) endet (samāptā) die Paramārcanatriṃśikā oder „Dreißig Verse über die höchste Verehrung“, verfasst vom ehrwürdigen Nāgaḥ, einem gebildeten Gelehrten und großen Verehrer des Großen Herrn (śrī-mahā-māhā-īśvara-nāga-vipaścit-viracitā-parama-arcana-triṃśikā). ||
Sanskrit Quelle:
SOAS University of
London, 44390
"Saiva hymns"
