Vijñānabhairavaḥ
Bhairava als Göttliches Bewusstsein
Die Fragen von Devī
श्रीदेव्युवाच ।
Śrīdevyuvāca |
Die ehrwürdige (śrī) Devī (devī) sprach (uvāca): |
श्रुतं देव मया सर्वं रुद्रयामलसम्भवं ।
त्रिकभेदमशेषेण सारात्सारविभागशः ॥१॥
Śrutaṃ deva mayā sarvaṃ rudrayāmalasambhavaṃ |
Trikabhedamaśeṣeṇa sārātsāravibhāgaśaḥ || 1 ||
Oh Herr (deva)! Ich (mayā) habe alles (sarvam) im Detail (aśeṣeṇa) über die Vereinigung von Śiva und Seiner Kraft (rudra-yāmala-sambhavam) gehört (śrutam), sowie über ihre Dreiteilung (trika-bhedam) in ihrer Essenz samt deren weiterer Unterteilungen (sārāt…sāra-vibhāgaśaḥ). || 1 ||
अद्यापि न निवृत्तो मे संशयः परमेश्वर ।
Adyāpi na nivṛtto me saṃśayaḥ parameśvara |
Doch oh Höchster Herr (parama-īśvara)! Meine (me) Zweifel (saṃśayaḥ) bleiben dennoch (adyāpi) bestehen (na…nivṛttaḥ).
किं रूपं तत्त्वतो देव शब्दराशिकलामयं ॥२॥
Kiṃ rūpaṃ tattvato deva śabdarāśikalāmayaṃ || 2 ||
Oh Herr (deva)! Nach welcher (kim) Wahrheit soll ich suchen (rūpam…tattvataḥ)? Ist es die Kraft des Alphabets, Śabdarāśi (śabda-rāśi-kalā-mayam)? || 2 ||
किं वा नवात्मभेदेन भैरवे भैरवाकृतौ ।
त्रिशिरोभेदभिन्नं वा किं वा शक्तित्रयात्मकं ॥३॥
Kiṃ vā navātmabhedena bhairave bhairavākṛtau |
Triśirobhedabhinnaṃ vā kiṃ vā śaktitrayātmakaṃ || 3 ||
Oder (vā) sind es (kim) die Erscheinungsformen von Bhairava (bhairava-ākṛtau), die in den Bhairavatantra-s (bhairave) als Unterteilungen der neunfachen Wirklichkeit beschrieben werden (nava-ātmā-bhedena)? Oder (vā) sind es (kim) die Unterteilungen des dreiköpfigen Bhairava (triśiras-bheda-bhinnam) oder (vā…vā…kim) die Triade der Śakti-s (śakti-traya-ātmakam)? || 3 ||
Anmerkungen:
Die neunfache Wirklichkeit besteht aus Śivaḥ, Śaktiḥ, Sadāśivaḥ, Īśvaraḥ, Sadvidyā, Māyā, Kañcuka-s, Puruṣaḥ, Prakṛtiḥ oder den Buchstaben „ha, ra, kṣa, ma, la, va, ya und ṇūṃ“.
नादबिन्दुमयं वापि किं चन्द्रार्धनिरोधिकाः ।
चक्रारूढमनच्कं वा किं वा शक्तिस्वरूपकं ॥४॥
Nādabindumayaṃ vāpi kiṃ candrārdhanirodhikāḥ |
Cakrārūḍhamanackaṃ vā kiṃ vā śaktisvarūpakaṃ || 4 ||
Oder (vā…api) sind es (kim) Nāda und Bindu (nāda-bindu-mayam), Ardhacandra und Nirodhikā (candra-ardha-nirodhikāḥ)? Oder (vā) ist es (kim) Anacka (anackam), der vokalfreie Laut, der durch die verschiedenen Räder hervortritt (cakra-ārūḍham)? Oder (vā) ist es das Wesen von Śakti selbst (śakti-svarūpakam)? || 4 ||
परापरायाः सकलमपरायाश्च वा पुनः ।
पराया यदि तद्वत्स्यात्परत्वं तद्विरुध्यते ॥५॥
Parāparāyāḥ sakalamaparāyāśca vā punaḥ |
Parāyā yadi tadvatsyātparatvaṃ tadvirudhyate || 5 ||
Wenn (yadi) es sich jedoch (vā) um die Unterteilung (sakalam) von parā und parāparā (parā-aparāyāḥ) zusammen (ca) mit aparā handelt (punaḥ…aparāyāḥ), dann (tat-vat) würde (syāt) dies der (tat) Höchsten Realität (paratvam) widersprechen (virudhyate). || 5 ||
न हि वर्णविभेदेन देहभेदेन वा भवेत् ।
परत्वं निष्कलत्वेन सकलत्वे न तद्भवेत् ॥६॥
Na hi varṇavibhedena dehabhedena vā bhavet |
Paratvaṃ niṣkalatvena sakalatve na tadbhavet || 6 ||
Seine Allmacht (paratvam) lässt sich (bhavet) weder (na…hi) durch die Abfolge von Buchstaben (varṇa) noch (vā) durch verschiedene Körper (deha-bhedena) teilen (vibhedena). Wenn Sie geteilt wird (sakalatve), kann Sie (tat) nicht (na) ungeteilt (niṣkalatvena) sein (bhavet). || 6 ||
प्रसादं कुरु मे नाथ निःशेषं छिन्धि संशयं ।
Prasādaṃ kuru me nātha niḥśeṣaṃ chindhi saṃśayaṃ |
Oh Herr (nātha)! Bitte gewähre (kuru) mir (me) Deine Gnade (prasādam), damit meine Zweifel (saṃśayam) vollständig (niḥśeṣam) zerstreut werden (chindhi)! ||
Die Antworten von Bhairava
श्रीभैरव उवाच ।
Śrībhairava uvāca |
Der ehrwürdige (śrī) Bhairava (bhairava) sprach (uvāca): |
साधु साधु त्वया पृष्टं तन्त्रसारमिदं प्रिये ॥७॥
Sādhu sādhu tvayā pṛṣṭaṃ tantrasāramidaṃ priye || 7 ||
Sehr gut (sādhu…sādhu)! Das, wonach (idam) du (tvayā) gefragt hast (pṛṣṭam), ist die Essenz der Tantra-s (tantra-sāram), oh meine Liebe (priye)! || 7 ||
गूहनीयतमं भद्रे तथापि कथयामि ते ।
Gūhanīyatamaṃ bhadre tathāpi kathayāmi te |
Obwohl (tathā…api) es vollkommen verborgen bleiben soll (gūhanīya-tamam), werde ich es dir sagen (kathayāmi...te), oh Glückliche (bhadre)!
यत्किञ्चित्सकलं रूपं भैरवस्य प्रकीर्तितं ॥८॥
तदसारतया देवि विज्ञेयं शक्रजालवत् ।
मायास्वप्नोपमं चैव गन्धर्वनगरभ्रमं ॥९॥
Yatkiñcitsakalaṃ rūpaṃ bhairavasya prakīrtitaṃ || 8 ||
Tadasāratayā devi vijñeyaṃ śakrajālavat |
Māyāsvapnopamaṃ caiva gandharvanagarabhramaṃ || 9 ||
Was auch immer (yat-kiñcit) über die gespaltene (sakalam) Natur (rūpam) von Bhairava (bhairavasya) gesagt wird (prakīrtitam), ist (tat) als so wertlos (asāratayā) wie Zauberei (śakra-jāla-vat) anzusehen (vijñeyam), oh Devī (devi)!
Es gleicht auch dem Traum von Māyā (māyā-svapna-upamam…ca…eva), ebenso wie die Vorstellung vom Himmel der himmlischen Wesen (gandharva-nagara-bhramam). || 8-9 ||
ध्यानार्थं भ्रान्तबुद्धीनां क्रियाडम्बरवर्तिनां ।
केवलं वर्णितं पुंसां विकल्पनिहतात्मनां ॥१०॥
Dhyānārthaṃ bhrāntabuddhīnāṃ kriyāḍambaravartināṃ |
Kevalaṃ varṇitaṃ puṃsāṃ vikalpanihatātmanāṃ || 10 ||
(Diese Dinge) werden zum Zwecke der Meditation (dhyāna-artham) nur (kevalam) jenen Menschen (puṃsām) erklärt (varṇitam), deren Geist umherirrt (bhrānta-buddhīnām), während sie sich den Freuden lauter Aktivitäten hingeben (kriyā-āḍambara-vartinām), denn sie sind von der zerstörerischen Natur der Gedanken umhüllt (vikalpa-nihata-ātmanām). || 10 ||
तत्त्वतो न नवात्मासौ शब्दराशिर्न भैरवः ।
न चासौ त्रिशिरा देवो न च शक्तित्रयात्मकः ॥११॥
Tattvato na navātmāsau śabdarāśirna bhairavaḥ |
Na cāsau triśirā devo na ca śaktitrayātmakaḥ || 11 ||
In Wirklichkeit (tattvataḥ) ist (asau) Bhairava (bhairavaḥ) weder (na) der Navātman (nava-ātmā) noch der Śabdarāśi (śabda-rāśiḥ). Außerdem (ca) ist Er (asau) weder (na) der dreiköpfige (triśirāḥ) Gott (devaḥ) noch (ca…na) die Triade der Śakti-s (śakti-traya-ātmakaḥ). || 11 ||
नादबिन्दुमयो वापि न चन्द्रार्धनिरोधिकाः ।
न चक्रक्रमसम्भिन्नो न च शक्तिस्वरूपकः ॥१२॥
Nādabindumayo vāpi na candrārdhanirodhikāḥ |
Na cakrakramasambhinno na ca śaktisvarūpakaḥ || 12 ||
Aber auch (vā...api) nicht (na) Nāda, Bindu, Ardhacandra oder Nirodhikā (nāda-bindu-mayaḥ…candra-ardha-nirodhikāḥ). Er bleibt von der Abfolge der Räder unberührt (cakra-krama-sambhinnaḥ…na), und Er ist (ca) nicht (na) die Essenzielle Natur von Śakti (śakti-svarūpakaḥ). || 12 ||
अप्रबुद्धमतीनां हि एता बालविभीषिकाः ।
मातृमोदकवत्सर्वं प्रवृत्त्यर्थमुदाहृतं ॥१३॥
Aprabuddhamatīnāṃ hi etā bālavibhīṣikāḥ |
Mātṛmodakavatsarvaṃ pravṛttyarthamudāhṛtaṃ || 13 ||
Diese Lehren (etāḥ) sollen Anfänger mit einem noch nicht erwachten Verstand (aprabuddha-matīnām…hi) in Schrecken versetzen (bāla-vibhīṣikāḥ). Sie sind wie Süßigkeiten, die eine Mutter ihren Kindern gibt (mātṛ-modaka-vat). Es heißt (udāhṛtam), all dies (sarvam) diene lediglich dazu, (den yogischen Prozess) in Gang zu setzen (pravṛtti-artham). || 13 ||
दिक्कालकलनोन्मुक्ता देशोद्देशाविशेषिनी ।
व्यपदेष्टुमशक्यासावकथ्या परमार्थतः ॥१४॥
Dikkālakalanonmuktā deśoddeśāviśeṣinī |
Vyapadeṣṭumaśakyāsāvakathyā paramārthataḥ || 14 ||
(Bhairava ist) frei von Vorstellungskraft, Raum und Zeit (dik-kāla-kalanā-unmuktā), und niemand kann sagen, wo Er weilt (deśa-uddeśa-aviśeṣinī). Er (asau) ist im wahrsten Sinne (parama-arthataḥ) unbeschreiblich (akathyā), daher ist es unmöglich (aśakyā), über Ihn zu sprechen (vyapadeṣṭum). || 14 ||
अन्तः स्वानुभवानन्दा विकल्पोन्मुक्तगोचरा ।
यावस्था भरिताकारा भैरवी भैरवात्मनः ॥१५॥
Antaḥ svānubhavānandā vikalponmuktagocarā |
Yāvasthā bharitākārā bhairavī bhairavātmanaḥ || 15 ||
Der Universelle (bharita-ākārā) Zustand (avasthā), der (yā) Bhairavī Selbst ist (bhairavī), ist das Selbst von Bhairava (bhairava-ātmanaḥ). Sie ist die Inhärente (antaḥ) Glückseligkeit der eigenen Erfahrung (sva-anubhava-ānandā) jenseits der Sphäre der Gedanken (vikalpa-unmukta-gocarā). || 15 ||
तद्वपुस्तत्त्वतो ज्ञेयं विमलं विश्वपूरणं ।
Tadvapustattvato jñeyaṃ vimalaṃ viśvapūraṇaṃ |
Du solltest wissen (jñeyam), dass (tat), Seine Universelle Natur (vapuḥ) in Wahrheit (tattvataḥ) makellos ist (vimalam) und das gesamte Universum erfüllt (viśva-pūraṇam).
एवंविधे परे तत्त्वे कः पूज्यः कश्च तृप्यति ॥१६॥
Evaṃvidhe pare tattve kaḥ pūjyaḥ kaśca tṛpyati || 16 ||
Wer (kaḥ) also (evaṃvidhe) ist anzubeten (pūjyaḥ), und (ca) wer (kaḥ) findet in dieser Höchsten (pare) Wirklichkeit (tattve) mit der Anbetung Erfüllung (tṛpyati)? || 16 ||
एवंविधा भैरवस्य यावस्था परिगीयते ।
सा परा पररूपेण परादेवी प्रकीर्तिता ॥१७॥
Evaṃvidhā bhairavasya yāvasthā parigīyate |
Sā parā pararūpeṇa parādevī prakīrtitā || 17 ||
Ein solch (evaṃvidhā) Höchster (parā) Zustand (avasthā) von Bhairava (bhairavasya), der (yā) (in den Śaivāgama-s) als die Höchste Form (para-rūpeṇa) gepriesen wird (parigīyate), wird als die (sā) Höchste Göttin (parā-devī) bezeichnet (prakīrtitā). || 17 ||
शक्तिशक्तिमतोर्यद्वदभेदः सर्वदा स्थितः ।
अतस्तद्धर्मधर्मित्वात्पराशक्तिः परात्मनः ॥१८॥
Śaktiśaktimatoryadvadabhedaḥ sarvadā sthitaḥ |
Atastaddharmadharmitvātparāśaktiḥ parātmanaḥ || 18 ||
Daher (yat…vat) besteht (sthitaḥ) stets (sarvadā) die Einheit (abhedaḥ) von Śakti und dem Halter von Śakti (śakti-śaktimatoḥ). Da (ataḥ) Sie mit Seiner Natur ausgestattet ist (tat-dharma-dharmitvāt), gehört die Höchste Śakti (parā-śaktiḥ) somit zum Höchsten Selbst (parā-ātmanaḥ). || 18 ||
न वह्नेर्दाहिका शक्तिर्व्यतिरिक्ता विभाव्यते ।
केवलं ज्ञानसत्तायां प्रारम्भो’यं प्रवेशने ॥१९॥
Na vahnerdāhikā śaktirvyatiriktā vibhāvyate |
Kevalaṃ jñānasattāyāṃ prārambho’yaṃ
praveśane || 19 ||
Die Kraft (śaktiḥ) des Brennens (dāhikā) manifestiert sich (vibhāvyate) nicht (na) getrennt (vyatiriktā) vom Feuer (vahneḥ). Diese dualistischen Interpretationen (ayam) sind nur (kevalam) ein erster Schritt (prārambhaḥ), wenn man in die Wahrheit des yogischen Wissens (jñāna-sattāyām) eintritt (praveśane). || 19 ||
शक्त्यवस्थाप्रविष्टस्य निर्विभागेन भावना ।
तदासौ शिवरूपी स्यात्शैवी मुखमिहोच्यते ॥२०॥
Śaktyavasthāpraviṣṭasya nirvibhāgena bhāvanā |
Tadāsau śivarūpī syātśaivī mukhamihocyate || 20 ||
Wenn man in den Zustand von Śakti eintritt, (śakti-avasthā-praviṣṭasya) wird die Kontemplation (über Śiva) (bhāvanā) ungeteilt (nirvibhāgena); dann (tadā) wird (syāt) Śakti (śaivī) Selbst (asau) zur Gegenwart Śivas (śiva-rūpī). Daher gilt Sie (ucyate) als das Tor zu Śiva (mukham) in dieser Welt (iha). || 20 ||
यथालोकेन दीपस्य किरणैर्भास्करस्य च ।
ज्ञायते दिग्विभागादि तद्वच्छक्त्या शिवः प्रिये ॥२१॥
Yathālokena dīpasya kiraṇairbhāskarasya ca |
Jñāyate digvibhāgādi tadvacchaktyā śivaḥ
priye || 21 ||
So wie (yathā) die Richtungen des Raums (dig-vibhāga-ādi) durch das Licht einer Lampe (dīpasya…ālokena) oder (ca) durch die Strahlen der Sonne (bhāskarasya…kiraṇaiḥ) offenbart werden (jñāyate), so (wird) auch (tadvat) Śiva (śivaḥ) durch Śakti (offenbart) (śaktyā), oh meine Liebste (priye)! || 21 ||
श्रीदेव्युवाच ।
Śrīdevyuvāca |
Die ehrwürdige (śrī) Devī (devī) sprach (uvāca): |
देवदेव त्रिशूलाङ्क कपालकृतभूषण ।
दिग्देशकालशून्या च व्यपदेशविवर्जिता ॥२२॥
यावस्था भरिताकारा भैरवस्योपलभ्यते ।
कैरुपायैर्मुखं तस्य परादेवी कथं भवेत् ॥२३॥
Devadeva triśūlāṅka kapālakṛtabhūṣaṇa |
Digdeśakālaśūnyā ca vyapadeśavivarjitā || 22 ||
Yāvasthā bharitākārā bhairavasyopalabhyate |
Kairupāyairmukhaṃ tasya parādevī kathaṃ
bhavet || 23 ||
Oh Gott der Götter (deva-deva), der einen Dreizack formt (triśūla-aṅka) und mit Totenschädeln geschmückt ist (kapāla-kṛta-bhūṣaṇa)! Auf welche (kaiḥ) Weise (upāyaiḥ) wird der Universelle (bharita-ākārā) Zustand (avasthā) von Bhairava (bhairavasya) erreicht (upalabhyate), wenn er frei von Raum und Zeit (dik-deśa-kāla-śūnyā) sowie (ca) jeglicher Bezeichnung (vyapadeśa-vivarjitā) ist (yā)? Warum (katham) ist (bhavet) die Höchste Göttin (parā-devī) der Zugang (mukham) zu Ihm (tasya)? || 22-23 ||
यथा सम्यगहं वेद्मि तथा मे ब्रूहि भैरव ।
Yathā samyagahaṃ vedmi tathā me brūhi bhairava |
Daher (yathā…tathā), oh Bhairava (bhairava), sag mir bitte (me- brūhi)! Dann kann ich (aham) (Dein Wesen) vollkommen (samyak) verstehen (vedmi)! |
Dhāraṇā-s der Atmung
श्रीभैरव उवाच ।
Śrībhairava uvāca |
Der ehrwürdige (śrī) Bhairava (bhairavaḥ) sprach (uvāca): |
ऊर्ध्वे प्राणो ह्यधो जीवो विसर्गात्मा परोच्चरेत् ।
उत्पत्तिद्वितयस्थाने भरणाद्भरिता स्थितिः ॥२४॥
Ūrdhve prāṇo hyadho jīvo visargātmā
paroccaret |
Utpattidvitayasthāne bharaṇādbharitā sthitiḥ || 24 ||
Der Höchste (parā) Visarga (visarga-ātmā) manifestiert sich (uccaret) als Ausatmung (prāṇaḥ…hi), die sich nach oben bewegt (ūrdhve) und als Einatmung (jīvaḥ), die sich nach unten bewegt (adhaḥ). Indem man die Aufmerksamkeit auf ihre beiden Ursprungspunkte (utpatti-dvitaya-sthāne) aufrechterhält (bharaṇāt), weitet sich der Zustand (sthitiḥ) der Ganzheit aus (bharitā). || 24 ||
मरुतो’न्तर्बहिर्वापि वियद्युग्मानिवर्तनात् ।
भैरव्या भैरवस्येत्थं भैरवि व्यज्यते वपुः ॥२५॥
Maruto’ntarbahirvāpi viyadyugmānivartanāt |
Bhairavyā bhairavasyetthaṃ bhairavi vyajyate vapuḥ || 25 ||
Indem dieses Paar von Leere (viyat-yugma) mittels Bhairavī (bhairavyā) aufrechterhalten wird (anivartanāt), wird dieser Atem (marutaḥ) -sei er innerlich (antaḥ) oder (vā…api) äußerlich (bahiḥ)- auf diese Weise (ittham) als die Wirklichkeit (vapuḥ) Bhairava-s (bhairavasya) erfahren (vyajyate), oh Bhairavī (bhairavi)! || 25 ||
न व्रजेन्न विशेच्छक्तिर्मरुद्रूपा विकासिते ।
निर्विकल्पतया मध्ये तया भैरवरूपता ॥२६॥
Na vrajenna viśecchaktirmarudrūpā vikāsite |
Nirvikalpatayā madhye tayā bhairavarūpatā || 26 ||
Wenn Śakti (śaktiḥ) in Form des Atems (marud-rūpā) weder (na) eintritt (viśet) noch (na) ausströmt (vrajet) und das Zentrum (madhye) als Gedankenlosigkeit (nirvikalpatayā) erleuchtet wird (vikāsite), offenbart Sie (tayā) den Zustand von Bhairava (bhairava-rūpatā). || 26 ||
कुम्भिता रेचिता वापि पूरिता वा यदा भवेत् ।
तदन्ते शान्तनामासौ शक्त्या शान्तः प्रकाशते ॥२७॥
Kumbhitā recitā vāpi pūritā vā yadā bhavet |
Tadante śāntanāmāsau śaktyā śāntaḥ prakāśate || 27 ||
Wenn (yadā) der Atem auf natürliche Weise angehalten wird (kumbhitā), sei es nach der Ausatmung (recitā) oder (vā…api) nach der Einatmung (pūritā), wird dies (bhavet) als „beruhigt“ bezeichnet (śānta-nāmā). Dann erstrahlt (prakāśate) der (asau) friedvolle Zustand (śāntaḥ) schließlich (tat…ante) durch Śakti (śaktyā). || 27 ||
आमूलात्किरणाभासां सूक्ष्मात्सूक्ष्मतरात्मिकं ।
चिन्तयेत्तां द्विषट्कान्ते शाम्यन्तीं भैरवोदयः ॥२८॥
Āmūlātkiraṇābhāsāṃ sūkṣmātsūkṣmatarātmikaṃ |
Cintayettāṃ dviṣaṭkānte śāmyantīṃ bhairavodayaḥ || 28 ||
Man sollte verstehen (cintayet), dass (tām) Śakti als Lichtstrahlen erscheint (kiraṇā-ābhāsām), die aus dem Mūlādhāra aufsteigen (āmūlāt) und nach und nach immer subtiler werden (sūkṣmāt…sūkṣma-tara-ātmikam). Wenn Sie sich am Ende der Zwölf (dviṣaṭka-ante) auflöst (śāmyantīm), erscheint Bhairava (bhairava-udayaḥ). || 28 ||
उद्गच्छन्तीं तडित्रूपां प्रतिचक्रं क्रमात्क्रमं ।
ऊर्ध्वं मुष्टित्रयं यावत्तावदन्ते महोदयः ॥२९॥
Udgacchantīṃ taḍitrūpāṃ praticakraṃ kramātkramaṃ |
Ūrdhvaṃ muṣṭitrayaṃ yāvattāvadante mahodayaḥ || 29 ||
(Man sollte darüber nachsinnen, wie Śakti) die Gestalt eines Blitzes annimmt (taḍit-rūpāṃ), während (yāvat) sie auf diese Weise nacheinander (kramāt…kramam) von einem Chakra zum nächsten (prati-cakram) aufsteigt (ut-gacchantīm), bis (tāvat) Sie das höhere (ūrdhvam) Dvādaśānta (jenseits des Kopfes) erreicht (muṣṭi-trayam) und schließlich (ante) das Große Emporsteigen (des Gewahrseins) eintritt (mahā-udayaḥ). || 29 ||
क्रमद्वादशकं सम्यग्द्वादशाक्षरभेदितं ।
स्थूलसूक्ष्मपरस्थित्या मुक्त्वा मुक्त्वान्ततः शिवः ॥३०॥
Kramadvādaśakaṃ samyagdvādaśākṣarabheditaṃ |
Sthūlasūkṣmaparasthityā muktvā muktvāntataḥ śivaḥ || 30 ||
(Man sollte) über den zwölfstufigen Aufstiegsprozess (krama-dvādaśakam), unterteilt in (die Abfolge der) zwölf Vokale (ohne die ṣaṇḍha-Buchstaben: ṛ, ṝ, ḷ, ḹ, nachsinnen) (dvādaśa-akṣara-bheditam), wobei (samyak) man (die Kontemplation) über ihre grobstofflichen, feinstofflichen und höchsten Formen aufrechterhält (sthūla-sūkṣma-parasthityā).
Indem man sie dann nach und nach beiseitelässt (muktvā…muktvā), (erscheint) schließlich (antataḥ) Śiva (śivaḥ). || 30 ||
Anmerkungen:
Gemäß dem Vijñānakaumudī von Bhaṭṭānandaḥ besteht der zwölfstufige Prozess aus den folgenden zwölf Stufen: janmāgra - Geschlechtsorgan, mūlādhāra - Wurzel, kanda - Knollenwurzel, nābhi - Nabel, hṛt - Herz, kaṇṭha - Kehle, tālu - Gaumen, bhrūmadhya - zwischen den Augenbrauen, lalāṭa - Stirn, randhra - Schädel, Śakti - die Transzendente Kraft, die im Körper erscheint, und vyāpinī - wenn die Kuṇḍalinī durch Brahmarandhra in das Universum eindringt.
तयापूर्याशु मूर्धान्तं भङ्क्त्वा भ्रूक्षेपसेतुना ।
निर्विकल्पं मनः कृत्वा सर्वोर्ध्वे सर्वगोद्गमः ॥३१॥
Tayāpūryāśu mūrdhāntaṃ bhaṅktvā bhrūkṣepasetunā |
Nirvikalpaṃ manaḥ kṛtvā sarvordhve sarvagodgamaḥ || 31 ||
Nachdem man sich damit (tayā) erfüllt hat (apūryā) und dann über die Brücke, die die Stelle zwischen den Augenbrauen überspannt (bhrū-kṣepa-setunā), einen schnellen Durchbruch in das Brahmarandhra am Scheitel des Kopfes (mūrdha-antam) vollzieht (bhaṅktvā…aśu), entsteht, nachdem der Geist (manaḥ) gedankenlos (nirvikalpam) geworden ist (kṛtvā), der alldurchdringende Zustand (sarva-ga-udgamaḥ) jenseits von allem (sarva-urdhve). || 31 ||
Dhāraṇā-s der Leere
शिखिपक्षैश्चित्ररूपैर्मङ्दलैः शून्यपञ्चकं ।
ध्यायतो’नुत्तरे शून्ये प्रवेशो हृदये भवेत् ॥३२॥
Śikhipakṣaiścitrarūpairmaṅdalaiḥ śūnyapañcakaṃ |
Dhyāyato’nuttare śūnye praveśo hṛdaye bhavet || 32 ||
Indem der Yogi über die fünf Leeräume (seiner Sinne) (śūnya-pañcakam) nachsinnt (dhyāyataḥ), die den farbenprächtigen Kreisen (rūpaiḥ-maṅdalaiḥ) auf einer Pfauenfeder (śikhi-pakṣaiḥ) gleichen (citra), gelangt er (praveśaḥ) in die Leere (śūnye) des Absoluten (anuttare) Herzens (hṛdaye-bhavet). || 32 ||
ईदृशेन क्रमेणैव यत्र कुत्रापि चिन्तना ।
शून्ये कुड्ये परे पात्रे स्वयं लीना वरप्रदा ॥३३॥
Īdṛśena krameṇaiva yatra kutrāpi cintanā |
Śūnye kuḍye pare pātre svayaṃ līnā varapradā || 33 ||
Wo immer (kutra…api…yatra) die Kontemplation allein (eva) durch diese (īdṛśena) Methode (krameṇa) erfolgt (cintanā), sei es auf die Leere (śūnye), eine Wand (kuḍye) oder jemanden ehrenwertes in der Ferne (pare…pātre), löst sich die wunscherfüllende Kraft (vara-pradā) dort von selbst (svayam) auf (līnā). || 33 ||
कपालान्तर्मनो न्यस्य तिष्ठन्मीलितलोचनः ।
क्रमेण मनसो दार्ढ्याल्लक्षयेल्लक्ष्यमुत्तमं ॥३४॥
Kapālāntarmano nyasya tiṣṭhanmīlitalocanaḥ |
Krameṇa manaso dārḍhyāllakṣayellakṣyamuttamaṃ || 34 ||
(Der Yogi sollte) mit geschlossenen Augen (mīlita-locanaḥ…tiṣṭhan) seine Aufmerksamkeit (manaḥ) auf das Innere des Schädels (kapāla-antaḥ) richten (nyasya); sobald sich der Geist dort allmählich festigt (manasaḥ…dārḍhyāt…krameṇa), wird sich der Höchste (uttamam) Zustand (lakṣyam) manifestieren (lakṣayet). || 34 ||
मध्यनाडी मध्यसंस्था बिससूत्राभरूपया ।
ध्यातान्तर्व्योमया देव्या तया देवः प्रकाशते ॥३५॥
Madhyanāḍī madhyasaṃsthā bisasūtrābharūpayā |
Dhyātāntarvyomayā devyā tayā devaḥ prakāśate || 35 ||
(Der Yogi sollte) über den mittleren Kanal --d. h. Suṣumṇā-- (madhya-nāḍī) meditieren (dhyātā), der sich im Inneren (madhya-saṃsthā) wie der Stiel einer Lotusblume befindet (bisa-sūtra-ābha-rūpayā); dann manifestiert sich (prakāśate) der Gott (devaḥ) durch (tayā) die Göttin (devyā), die als innere Leere bekannt ist (antar-vyomayā). || 35 ||
कररुद्धदृगस्त्रेण भ्रूभेदाद्द्वाररोधनात् ।
दृष्टे बिन्दौ क्रमाल्लीने तन्मध्ये परमा स्थितिः ॥३६॥
Kararuddhadṛgastreṇa bhrūbhedāddvārarodhanāt |
Dṛṣṭe bindau kramāllīne tanmadhye paramā sthitiḥ || 36 ||
Indem man den Raum zwischen den Augenbrauen durchdringt (bhrū-bhedāt), nachdem man die sieben Öffnungen des Kopfes (dvāra-rodhanāt) mit der aus den Fingern geformten Waffe verschlossen hat (kara-ruddha-dṛg-astreṇa), nimmt man ein sich allmählich auflösendes Licht (kramāt…līne…bindau) wahr (dṛṣṭe). Dann erstrahlt (sthitiḥ) genau im Zentrum dieses Lichts (tat-madhye) der Höchste Zustand (paramā). || 36 ||
धामान्तःक्षोभसम्भूतसूक्ष्माग्नितिलकाकृतिं ।
बिन्दुं शिखान्ते हृदये लयान्ते ध्यायतो लयः ॥३७॥
Dhāmāntaḥkṣobhasambhūtasūkṣmāgnitilakākṛtiṃ |
Binduṃ śikhānte hṛdaye layānte dhyāyato layaḥ || 37 ||
(Der Yogī sollte) über jenes phosphenartige Licht (bindum) meditieren (dhyāyataḥ), das als subtile, flammenähnliche, gelbliche Flecken erscheint, wenn Druck auf die Augen ausgeübt wird (dhāma-antaḥ-kṣobha-sambhūta-sūkṣma-agni-tilaka-ākṛtim). Wenn sich dieses Licht dauerhaft in der Spitze der Flamme am Scheitelpunkt des Kopfes (śikha-ante) auflöst (laya-ante), ist dies das Herz (hṛdaye), und dies ist die Absorption (in den Zustand des Herrn Śiva) (layaḥ). || 37 ||
Anāhate pātrakarṇe’
bhagnaśabde sariddrute |
Śabdabrahmaṇi
niṣṇātaḥ paraṃ brahmādhigacchati || 38 ||
(Man sollte) in das unartikulierte Anāhata (anāhate), den Klangaspekt des Göttlichen (śabda-brahmaṇi), der ein ununterbrochener Klang ist, der schnell wie ein Fluss (abhagnaśabde…sarit) in den Ohrhöhlen (pātra-karṇe) fließt (drute), versinken (niṣṇātaḥ). Dann erlangt man (adhigacchati) das Höchste (param) Brahma (brahma). || 38 ||
प्रणवादिसमुच्चारात्प्लुतान्ते शून्यभावानात् ।
शून्यया परया शक्त्याशून्यतामेति भैरवि ॥३९॥
Praṇavādisamuccārātplutānte śūnyabhāvānāt |
Śūnyayā parayā śaktyāśūnyatāmeti bhairavi || 39 ||
(Man sollte) Praṇava - wie oṃ, hūṃ, usw. - (praṇava-ādi-samuccārāt) langgezogen aussprechen und am Ende der Äußerung eine Leere lassen. Indem man über diese Leere nachsinnt (pluta-ante…śūnya-bhāvānāt), wird man (eti) durch diese Leere (śūnyayā) zu dieser Leere (śūnyatām), denn diese Leere ist die Höchste (parayā) Śakti (śaktyā), oh Bhairavī (bhairavi)! || 39 ||
यस्य कस्यापि वर्णस्य पूर्वान्तावनुभावयेत् ।
शून्यया शून्यभूतो’सौ शून्याकारः पुमान्भवेत् ॥४०॥
Yasya kasyāpi varṇasya pūrvāntāvanubhāvayet |
Śūnyayā śūnyabhūto’sau śūnyākāraḥ
pumānbhavet || 40 ||
(Man sollte) den Anfang und das Ende (pūrvāntau) jedes (kasya-api… yasya) ausgesprochenen Buchstabens (varṇasya) als bloße Leere (śūnya-bhūtaḥ) betrachten (anubhāvayet); durch diese Leere (śūnyayā) nimmt (bhavet) man (pumān) dann die Gestalt dieser (asau) Leere an (śūnya-ākāraḥ). || 40 ||
तन्त्र्यादिवाद्यशब्देषु दीर्घेषु क्रमसंस्थितेः ।
अनन्यचेताः प्रत्यन्ते परव्योमवपुर्भवेत् ॥४१॥
Tantryādivādyaśabdeṣu dīrgheṣu kramasaṃsthiteḥ |
Ananyacetāḥ pratyante paravyomavapurbhavet || 41 ||
Indem man mit unerschütterlichem Gewahrsein (ananya-cetāḥ) über die langanhaltenden (dīrgheṣu-kramasaṃstiteḥ) Schallwellen von Saiteninstrumenten usw. nachsinnt (tantrī-ādi-vādya-śabdeṣu), offenbart sich (bhavet) die Wirklichkeit der Höchsten Leere (des Bewusstseins) (para-vyoma-vapuḥ), wenn der Klang schließlich verklingt (prati-ante). || 41 ||
पिण्डमन्त्रस्य सर्वस्य स्थूलवर्णक्रमेण तु ।
अर्धेन्दुबिन्दुनादान्तः शून्योच्चाराद्भवेच्छिवः ॥४२॥
Piṇḍamantrasya sarvasya sthūlavarṇakrameṇa
tu |
Ardhendubindunādāntaḥ śūnyoccārādbhavecchivaḥ || 42 ||
Wenn (sich am Ende eines) jeden (sarvasya) Piṇḍamantras (piṇḍa-mantrasya) - das zunächst in seiner groben Form (als Laute) ausgesprochen wird (sthūla-varṇa-krameṇa…tu) und dann in seinen feinstofflichen Formen wie Ardhendu --d. h. Ardhacandra--, Bindu und Nādānta ihren Höhepunkt erreichen (ardha-indu-bindu-nāda-antaḥ) - die Leere manifestiert (śūnyā-uccārāt), wird man zu Śiva (bhavet…śivaḥ). || 42 ||
Anmerkungen:
Piṇḍamantras sind Mantra-s, die ausschließlich aus Konsonanten bestehen und auf einen Vokal enden. Die wörtliche Bedeutung lautet „Mantras, die ein Haufen sind“, da ihr Körper nicht durch Vokale unterteilt ist.
निजदेहे सर्वदिक्कं युगपद्भावयेद्वियत् ।
निर्विकल्पमनास्तस्य वियत्सर्वं प्रवर्तते ॥४३॥
Nijadehe sarvadikkaṃ yugapadbhāvayedviyat |
Nirvikalpamanāstasya viyatsarvaṃ pravartate || 43 ||
Während (yugapat) er in seinem Körper ruht (nija-dehe), sollte der Yogi mit gedankenfreiem Geist (nirvikalpa-manāḥ) über die ihn umgebende (sarva-dikkam) Leere (viyat) nachsinnen (bhāvayet); dann manifestiert sich (pravartate) ihm (tasya) die Absolute (sarvam) Leere (des Bewusstseins) (viyat). || 43 ||
पृष्ठशून्यं मूलशून्यं युगपद्भावयेच्च यः ।
शरीरनिरपेक्षिण्या शक्त्या शून्यमना भवेत् ॥४४॥
Pṛṣṭhaśūnyaṃ mūlaśūnyaṃ yugapadbhāvayecca yaḥ |
Śarīranirapekṣiṇyā śaktyā śūnyamanā bhavet || 44 ||
(Wer) (yaḥ) gleichzeitig (yugapat) über die Leere oben (pṛṣṭha-śūnyam) und (ca) die Leere unten (mūla-śūnyam) nachsinnt (bhāvayet), wird (bhavet) durch jene Śakti (śaktyā), die vom Körper unabhängig ist (śarīra-nirapekṣiṇyā), geistig leer (śūnya-manā). || 44 ||
पृष्ठशून्यं मूलशून्यं हृच्छून्यं भावयेत्स्थिरं ।
युगपन्निर्विकल्पत्वान्निर्विकल्पोदयस्ततः ॥४५॥
Pṛṣṭhaśūnyaṃ mūlaśūnyaṃ hṛcchūnyaṃ bhāvayetsthiraṃ
|
Yugapannirvikalpatvānnirvikalpodayastataḥ || 45 ||
(Wenn der Yogī) fest (sthiram) über die Leere oben (pṛṣṭha-śūnyam), die Leere unten (mūla-śūnyam) und gleichzeitig (yugapat) über die Leere in der Mitte (hṛt-śūnyam) nachsinnt (bhāvayet), entsteht auf diese Weise (tataḥ) der gedankenfreie Zustand (nirvikalpa-udayaḥ), denn diese Leere ist nichts anderes als Gedankenfreiheit (nirvikalpatvāt). || 45 ||
तनूदेशे शून्यतैव क्षणमात्रं विभावयेत् ।
निर्विकल्पं निर्विकल्पो निर्विकल्पस्वरूपभाक् ॥४६॥
Tanūdeśe śūnyataiva kṣaṇamātraṃ vibhāvayet |
Nirvikalpaṃ nirvikalpo nirvikalpasvarūpabhāk || 46 ||
Während er verkörpert ist (tanū-deśe), sollte der Yogī nur für einen Augenblick (kṣaṇa-mātram) darüber nachsinnen (vibhāvayet), dass Gedankenlosigkeit bloße Leere ist (śūnyatā…eva). Dann widmet er sich der Verwirklichung seiner gedankenlosen Essenziellen Natur (nirvikalpa-svarūpa-bhāk) und wird schließlich gedankenlos (nirvikalpaḥ). || 46 ||
सर्वं देहगतं द्रव्यं वियद्व्याप्तं मृगेक्षणे ।
विभावयेत्ततस्तस्य भावना सा स्थिरा भवेत् ॥४७॥
Sarvaṃ dehagataṃ dravyaṃ viyadvyāptaṃ mṛgekṣaṇe |
Vibhāvayettatastasya bhāvanā sā sthirā
bhavet || 47 ||
(Der Yogi) sollte über die Tatsache nachsinnen (vibhāvayet), dass alle (sarvam) Substanzen (dravyam) in seinem Körper (deha-gatam) von der Leere durchdrungen sind (viyat-vyāptam), oh Gazellenäugige! (mṛgekṣaṇe). Dann (tataḥ) wird (bhavet) seine (tasya) Kontemplation (sā…bhāvanā) ununterbrochen (sthirā). || 47 ||
देहान्तरे त्वग्विभागं भित्तिभूतं विचिन्तयेत् ।
न किञ्चिदन्तरे तस्य ध्यायन्नध्येयभाग्भवेत् ॥४८॥
Dehāntare tvagvibhāgaṃ bhittibhūtaṃ
vicintayet |
Na kiñcidantare tasya
dhyāyannadhyeyabhāgbhavet || 48 ||
(Der Yogi) sollte begreifen (vicintayet), dass der Hautanteil (tvak-vibhāgam) seines Körpers (deha-antare) wie eine Wand ist (bhitti-bhūtam) und im Inneren (antare) nichts ist (na…kiñcid). Dann richtet sich (bhavet) seine (tasya) Kontemplation (dhyāyat) auf das Undenkbare (adhyeya-bhāk). || 48 ||
हृद्याकाशे निलीनाक्षः पद्मसम्पुटमध्यगः ।
अनन्यचेताः सुभगे परं सौभाग्यमाप्नुयात् ॥४९॥
Hṛdyākāśe nilīnākṣaḥ padmasampuṭamadhyagaḥ |
Ananyacetāḥ subhage paraṃ saubhāgyamāpnuyāt || 49 ||
Oh Gesegnete (subhage)! Wer an nichts anderes denkt (ananya-cetāḥ) und dessen Sinne (akṣaḥ) sich im Äther des Herzens (hṛdi-ākāśe) auflösen (nilīna), der das Zentrum der beiden Schalen des Lotus (des Bewusstseins) (padma-sampuṭa-madhyagaḥ) durchdringt, erlangt (āpnuyāt) das Höchste (param) Glück (saubhāgyam). || 49 ||
Anmerkungen:
Die beiden Schalen stehen für Subjekt und Objekt oder für das Innere und das Äußere.
सर्वतः स्वशरीरस्य द्वादशान्ते मनोलयात् ।
दृढबुद्धेर्दृढीभूतं तत्त्वलक्ष्यं प्रवर्तते ॥५०॥
Sarvataḥ svaśarīrasya dvādaśānte manolayāt |
Dṛḍhabuddherdṛḍhībhūtaṃ tattvalakṣyaṃ
pravartate || 50 ||
Wenn sich der Geist vollkommen im Dvādaśānta (dvādaśānte) innerhalb des Körpers (sva-śarīrasya) auflöst (manaḥ-layāt…sarvataḥ), erstrahlt (pravartate) die ersehnte Wirklichkeit (tattva-lakṣyam) - bestehend aus Festigkeit (dṛḍhī-bhūtam) - für denjenigen, dessen Intellekt fest ist (dṛḍha-buddheḥ). || 50 ||
यथा तथा यत्र तत्र द्वादशान्ते मनः क्षिपेत्॥
प्रतिक्षणं क्षीणवृत्तेर्वैलक्षण्यं दिनैर्भवेत् ॥५१॥
Yathā tathā yatra tatra dvādaśānte manaḥ kṣipet ||
Pratikṣaṇaṃ kṣīṇavṛttervailakṣaṇyaṃ
dinairbhavet || 51 ||
(Man) sollte seinen Geist (manaḥ) überall (yatra…tatra) und auf jede erdenkliche Weise (yathā…tathā) ununterbrochen (pratikṣaṇam) auf Dvādaśānta (dvādaśa-ante) richten (kṣipet), (und) wenn sich der Geist auflöst (kṣīṇa-vṛtteḥ), stellt sich innerhalb von Tagen (dinaiḥ) ein unbeschreiblicher Zustand (vailakṣaṇyam) ein (bhavet). || 51 ||
Dhāraṇā-s auf Feuer
कालाग्निना कालपदादुत्थितेन स्वकं पुरं ।
प्लुष्टं विचिन्तयेदन्ते शान्ताभासस्तदा भवेत् ॥५२॥
Kālāgninā kālapadādutthitena svakaṃ puraṃ |
Pluṣṭaṃ vicintayedante śāntābhāsastadā
bhavet || 52 ||
(Der Yogī) soll sich vorstellen (vicintayet), dass sein (svakam) Körper (puram) durch das Feuer von Kālāgni, das universumsvernichtende Feuer (des Selbstgewahrseins) (kāla-agninā), das aus dem linken großen Zeh (kāla-padāt) emporsteigt (utthitena), (zu Asche) verbrannt wird (pluṣṭam). Wenn (tadā) diese Übung vollendet ist (ante), erstrahlt Frieden (śānta-ābhāsaḥ…bhavet). || 52 ||
एवमेव जगत्सर्वं दग्धं ध्यात्वा विकल्पतः ।
अनन्यचेतसः पुंसः पुम्भावः परमो भवेत् ॥५३॥
Evameva jagatsarvaṃ dagdhaṃ dhyātvā vikalpataḥ |
Ananyacetasaḥ puṃsaḥ pumbhāvaḥ paramo bhavet || 53 ||
Auf diese Weise (evam…eva) erlebt (bhavet) der Yogī (puṃsaḥ), nachdem er denkt (dhyātvā…vikalpataḥ), dass die gesamte (sarvam) Welt (jagat) vom Feuer (des Bewusstseins) (dagdham) verzehrt wird, den Höchsten (paramaḥ) Seinszustand (pumbhāvaḥ) derer, die an nichts anderes denken (ananya-cetasaḥ). || 53 ||
Dhāraṇā-s der Auflösung
स्वदेहे जगतो वापि सूक्ष्मसूक्ष्मतराणि च ।
तत्त्वानि यान्ति निलयं ध्यात्वान्ते व्यज्यते परा ॥५४॥
Svadehe jagato vāpi sūkṣmasūkṣmatarāṇi ca |
Tattvāni yānti nilayaṃ dhyātvānte vyajyate
parā || 54 ||
Oder (vā…api), nachdem man auf die Tattva-s (tattvāni) der Welt (jagataḥ) meditiert hat (dhyātvā), die immer feinstofflicher werden (sūkṣma-sūkṣma-tarāṇi…ca) und sich schließlich (ante) im eigenen Körper (sva-dehe) auflösen (nilayam…yānti), strahlt der Höchste (parā) Zustand hervor (vyajyate). || 54 ||
पीनां च दुर्बलां शक्तिं ध्यात्वा द्वादशगोचरे ।
प्रविश्य हृदये ध्यायन्मुक्तः स्वातन्त्र्यमाप्नुयात् ॥५५॥
Pīnāṃ ca durbalāṃ śaktiṃ dhyātvā
dvādaśagocare |
Praviśya hṛdaye dhyāyanmuktaḥ
svātantryamāpnuyāt || 55 ||
Nach dem Meditieren (dhyātvā) auf Prāṇaśakti (śaktim), die zunächst dicht ist (pīnām), im Dvādaśānta (dvādaśa-gocare) jedoch (ca) dünn -subtil- wird (durbalām), tritt (praviśya) der Meditierende (dhyāyat) in das Herz ein (hṛdaye) und wird durch das Erlangen (āpnuyāt) der Freiheit (svātantryam) Befreit (muktaḥ). || 55 ||
Anmerkungen:
Mit „Herz“ ist hier das Zentrum des Atemzyklus gemeint.
भुवनाध्वादिरूपेण चिन्तयेत्क्रमशो’खिलं ।
स्थूलसूक्ष्मपरस्थित्या यावदन्ते मनोलयः ॥५६॥
Bhuvanādhvādirūpeṇa cintayetkramaśo’khilaṃ |
Sthūlasūkṣmaparasthityā yāvadante manolayaḥ || 56 ||
(Der Yogi sollte) darüber nachsinnen (cintayet), dass die gesamte Welt (akhilam) als Abfolge von Bhuvana-s, (Tattva-s, Kalā-s usw.) (bhuvana-ādhva-ādi-rūpeṇa) erscheint - sich nach und nach (kramaśaḥ) in grobstofflichen, feinstofflichen und höchsten Schichten (sthūla-sūkṣma-para-sthityā) entfaltend, bis (yāvat) sich sein Geist (manaḥ) am Ende (ante) auflöst (layaḥ). || 56 ||
अस्य सर्वस्य विश्वस्य पर्यन्तेषु समन्ततः ।
अध्वप्रक्रियया तत्त्वं शैवं ध्यात्वा महोदयः ॥५७॥
Asya sarvasya viśvasya paryanteṣu samantataḥ |
Adhvaprakriyayā tattvaṃ śaivaṃ dhyātvā mahodayaḥ || 57 ||
Nachdem man – mittels des Prozesses des adhva-s - (adhva-prakriyayā) über die Tatsache nachgesinnt hat (dhyātvā), dass das Śivatattva (śaivam…tattvam) allgegenwärtig ist (samantataḥ), da es sowohl die Quelle als auch die höchste Grenze (pari-anteṣu) dieser (asya) gesamten (sarvasya) Welt ist (viśvasya), entsteht ein Großes Erwachen (mahā-udayaḥ). || 57 ||
Anmerkungen:
Der Prozess des adhva-s bezeichnet das ṣaḍadhva.
विश्वमेतन्महादेवि शून्यभूतं विचिन्तयेत् ।
तत्रैव च मनो लीनं ततस्तल्लयभाजनं ॥५८॥
Viśvametanmahādevi śūnyabhūtaṃ vicintayet |
Tatraiva ca mano līnaṃ tatastallayabhājanaṃ || 58 ||
Oh Mahādevi (mahā-devi)! (Der Yogī) sollte verstehen (vicintayet), dass dieses (etat) Universum (viśvam) nur eine Leere ist (śūnya-bhūtam) - und wenn dann (tatra…eva…ca) der Geist (manaḥ) verschwindet (līnam), nimmt man an dieser Auflösung teil (tat-laya-bhājanam…tataḥ). || 58 ||
घटादिभाजने दृष्टिं भित्तीस्त्यक्त्वा विनिक्षिपेत् ।
तल्लयं तत्क्षणाद्गत्वा तल्लयात्तन्मयो भवेत् ॥५९॥
Ghaṭādibhājane dṛṣṭiṃ bhittīstyaktvā vinikṣipet |
Tallayaṃ tatkṣaṇādgatvā tallayāttanmayo
bhavet || 59 ||
(Der Yogi) soll seinen Blick (dṛṣṭim) in (den leeren Raum) eines Gefäßes etc. (ghaṭa-ādi-bhājane) richten (vinikṣipet); sobald (tat-kṣaṇāt) er dessen Umrandung (bhittīḥ) vergisst (tyaktvā), verschwindet dieser (tat-layam…gatvā). In diesem Verschwinden (tat-layāt) wird der Yogi zu jener (entstehenden Höchsten Leere) (tat-mayaḥ…bhavet). || 59 ||
निर्वृक्षगिरिभित्त्यादिदेशे दृष्टिं विनिक्षिपेत् ।
विलीने मानसे भावे वृत्तिक्षीणः प्रजायते ॥६०॥
Nirvṛkṣagiribhittyādideśe dṛṣṭiṃ vinikṣipet |
Vilīne mānase bhāve vṛttikṣīṇaḥ prajāyate || 60 ||
(Man) sollte seinen Blick (dṛṣṭim) auf einen Ort richten (vinikṣipet), an dem es keine Bäume, Berge oder Mauern usw. gibt (nirvṛkṣa-giri-bhitti-ādi-deśe) - wenn sich dann alle mentalen (mānase) Zustände (bhāve) auflösen (vilīne), bleibt das zurück (prajāyate), was frei von Bewegung ist (vṛtti-kṣīṇaḥ). || 60 ||
Dhāraṇā-s der Zentrierung
उभयोर्भावयोर्ज्ञाने ज्ञात्वा मध्यं समाश्रयेत् ।
युगपच्च द्वयं त्यक्त्वा मध्ये तत्त्वं प्रकाशते ॥६१॥
Ubhayorbhāvayorjñāne jñātvā madhyaṃ
samāśrayet |
Yugapacca dvayaṃ tyaktvā madhye tattvaṃ
prakāśate || 61 ||
Nachdem man zwei Objekte (bhāvayoḥ) der Wahrnehmung (jñāne) wahrgenommen hat (jñātvā), sollte man zwischen (madhyam) ihnen (ubhayoḥ) Zuflucht suchen (samāśrayet), und (ca) nachdem man beide (dvayam) zugleich (yugapat) verworfen hat (tyaktvā), manifestiert sich (prakāśate) die Höchste Wirklichkeit (tattvam) zwischen ihnen (madhye). || 61 ||
भावे त्यक्ते निरुद्धा चिन्नैव भावान्तरं व्रजेत् ।
तदा तन्मध्यभावेन विकसत्यतिभावना ॥६२॥
Bhāve tyakte niruddhā cinnaiva bhāvāntaraṃ
vrajet |
Tadā tanmadhyabhāvena vikasatyatibhāvanā || 62 ||
Wenn die Aufmerksamkeit (cit) im Moment des Loslassens eines Wahrnehmungsobjekts (tyakte) unterdrückt wird (niruddhā) und (bhāve) sich nicht (na…eva) auf ein anderes Objekt richtet (vrajet), um dieses wahrzunehmen (bhāva-antaram), dann (tadā) manifestiert sich (vikasati) die Kontemplation über das Höchste (ati-bhāvanā) als das, was dazwischen liegt (tat-madhya-bhāvena). || 62 ||
सर्वं देहं चिन्मयं हि जगद्वा परिभावयेत् ।
युगपन्निर्विकल्पेन मनसा परमोदयः ॥६३॥
Sarvaṃ dehaṃ cinmayaṃ hi jagadvā
paribhāvayet |
Yugapannirvikalpena manasā paramodayaḥ || 63 ||
Während (yugapat) man den Geist (manasā) frei von Gedanken (nirvikalpena) hält, sollte man darüber nachsinnen (pari-bhāvayet), dass der eigene Körper (deham) und (vā) die ganze (sarvam) Welt (jagad) nur aus Bewusstsein bestehen (cit-mayam…hi). Dann wird das Höchste Erwachen eintreten (parama-udayaḥ). || 63 ||
वायुद्वयस्य सङ्घट्टादन्तर्वा बहिरन्ततः ।
योगी समत्वविज्ञानसमुद्गमनभाजनं ॥६४॥
Vāyudvayasya saṅghaṭṭādantarvā bahirantataḥ |
Yogī samatvavijñānasamudgamanabhājanaṃ || 64 ||
Wenn die beiden Ströme des Ausatmens und des Einatmens (vāyu-dvayasya) äußerlich (bahiḥ) oder (vā) innerlich (antaḥ) zusammenfließen (saṅghaṭṭāt), erlangt der Yogi (yogī) schließlich (antataḥ) die Erkenntnis der Einheit (samatva-vijñāna-sam-ut-gamana-bhājanam). || 64 ||
सर्वं जगत्स्वदेहं वा स्वानन्दभरितं स्मरेत् ।
युगपत्स्वामृतेनैव परानन्दमयो भवेत् ॥६५॥
Sarvaṃ jagatsvadehaṃ vā svānandabharitaṃ
smaret |
Yugapatsvāmṛtenaiva parānandamayo bhavet || 65 ||
(Der Yogī) sollte sich vorstellen (smaret), dass die ganze (sarvam) Welt (jagat) und (vā) zugleich (yugapat) auch der eigene Körper (sva-deham) von seiner eigenen Glückseligkeit erfüllt sind (sva-ānanda-bharitam); dann wird er erkennen, dass er aus höchster Ānanda besteht (parā-ānanda-mayaḥ…bhavet), die nichts anderes ist als sein eigener Nektar der Unsterblichkeit (sva-amṛtena…eva). || 65 ||
कुहनेन प्रयोगेण सद्य एव मृगेक्षणे ।
समुदेति महानन्दो येन तत्त्वं प्रकाशते ॥६६॥
Kuhanena prayogeṇa sadya eva mṛgekṣaṇe |
Samudeti mahānando yena tattvaṃ prakāśate || 66 ||
Durch das Vorführen (prayogeṇa) von Zaubertricks --d. h. überraschenden Dingen-- (kuhanena) entsteht (im Publikum) (samudeti) augenblicklich (sadyaḥ…eva) die Große Wonne der Verblüffung (mahā-ānandaḥ). Das ist es, was (yena) die Wirklichkeit (tattvam) offenbart (prakāśate), oh Gazellenäugige! (mṛgekṣaṇe). || 66 ||
सर्वस्रोतोनिबन्धेन प्राणशक्त्यूर्ध्वया शनैः ।
पिपीलस्पर्शवेलायां प्रथते परमं सुखं ॥६७॥
Sarvasrotonibandhena prāṇaśaktyūrdhvayā śanaiḥ |
Pipīlasparśavelāyāṃ prathate paramaṃ sukhaṃ || 67 ||
Indem alle Kanäle (der Sinne) (sarva-srotas) mittels des sanften (śanaiḥ) Aufstiegs von „Prāṇaśakti“ (prāṇa-śakti-ūrdhvayā) verschlossen werden (nibandhena), breitet sich (prathate) die Höchste (paramam) Freude aus (sukham), sobald das Gefühl von Ameisen, die sich entlang der Wirbelsäule bewegen, wahrgenommen wird (pipīla-sparśa-velāyām). || 67 ||
Dhāraṇā-s über die sexuelle Vereinigung
वह्नेर्विषस्य मध्ये तु चित्तं सुखमयं क्षिपेत् ।
केवलं वायुपूर्णं वा स्मरानन्देन युज्यते ॥६८॥
Vahnerviṣasya madhye tu cittaṃ sukhamayaṃ kṣipet |
Kevalaṃ vāyupūrṇaṃ vā smarānandena yujyate || 68 ||
((Der Yogi) soll seinen Geist (cittam) - voller Freude (sukha-mayam)- in die Mitte (madhye…tu) der Kontraktion und Expansion (vahneḥ… viṣasya) richten (kṣipet), jedoch (vā) nur (kevalam) nach dem Einatmen (vāyu-pūrṇam); dann ist er mit der Freude der sexuellen Vereinigung (smara-ānandena) vereint (yujyate). || 68 ||
शक्तिसङ्गमसङ्क्षुब्धशक्त्यावेशावसानिकं ।
यत्सुखं ब्रह्मतत्त्वस्य तत्सुखं स्वाक्यमुच्यते ॥६९॥
Śaktisaṅgamasaṅkṣubdhaśaktyāveśāvasānikaṃ |
Yatsukhaṃ brahmatattvasya tatsukhaṃ
svākyamucyate || 69 ||
(Man sollte verstehen), dass die (tat) „Wonne“(sukham), die (yat) am Ende des Geschlechtsverkehrs mit einer Frau beim Einsinken in Śakti aufsteigt (śakti-saṅgama-saṅkṣubdha-śakti-āveśa-avasānikam), die Wonne (sukham) der Wirklichkeit Brahmas ist (brahma-tattvasya), die als das eigene Selbst (sva-ākyam) erkannt werden muss (ucyate). || 69 ||
लेहनामन्थनाकोटैः स्त्रीसुखस्य भरात्स्मृतेः ।
शक्त्यभावे’पि देवेशि भवेदानन्दसम्प्लवः ॥७०॥
Lehanāmanthanākoṭaiḥ strīsukhasya bharātsmṛteḥ |
Śaktyabhāve’pi deveśi bhavedānandasamplavaḥ || 70 ||
Oh, Deveśi (deva-īśi)! Indem man sich an die Freuden mit einer Frau (strī-sukhasya), wie sie zu umarmen, sie zu küssen oder mit ihr Geschlechtsverkehr zu haben (lehanā-manthanā-koṭaiḥ), erinnert (bharāt…smṛteḥ), manifestiert sich (bhavet) die Flut der Glückseligkeit (ānanda-samplavaḥ), selbst wenn keine Frau anwesend ist (śakti-abhāve…api). || 70 ||
आनन्दे महति प्राप्ते दृष्टे वा बान्धवे चिरात् ।
आनन्दमुद्गतं ध्यात्वा तल्लयस्तन्मना भवेत् ॥७१॥
Ānande mahati prāpte dṛṣṭe vā bāndhave cirāt |
Ānandamudgataṃ dhyātvā tallayastanmanā
bhavet || 71 ||
Indem man über die aufsteigende (udgatam) Glückseligkeit (ānandam) im Moment, wenn man einen Freund (bāndhave) nach langer Zeit (cirāt) wiedersieht (dṛṣṭe), oder (vā) in (prāpte) einer plötzlichen, überwältigenden (mahati) Freude (ānande) meditiert (dhyātvā), versinkt man in dieser Glückseligkeit (tat-layaḥ), und der Geist gibt sich ganz dieser Glückseligkeit (tat-manā) hin (bhavet). || 71 ||
जग्धिपानकृतोल्लासरसानन्दविजृम्भणात् ।
भावयेद्भरितावस्थां महानन्दस्ततो भवेत् ॥७२॥
Jagdhipānakṛtollāsarasānandavijṛmbhaṇāt |
Bhāvayedbharitāvasthāṃ mahānandastato bhavet || 72 ||
(Der Yogi) sollte über die Erfüllung (bharita-avasthām) nachsinnen (bhāvayet), die sich beim Essen oder Trinken von etwas Köstlichem wie der Saft der Glückseligkeit entfaltet (jagdhi-pāna-kṛta-ullāsa-rasa-ānanda-vijṛmbhaṇāt); was sich auf diese Weise (tataḥ) hiernach offenbart (bhavet), wird als Große Glückseligkeit bezeichnet (mahā-ānandaḥ). || 72 ||
गितादिविषयास्वादासमसौख्यैकतात्मनः ।
योगिनस्तन्मयत्वेन मनोरूढेस्तदात्मता ॥७३॥
Gitādiviṣayāsvādāsamasaukhyaikatātmanaḥ |
Yoginastanmayatvena manorūḍhestadātmatā || 73 ||
Der Geist (manaḥ) des Yogis (yoginaḥ) weitet sich (rūḍheḥ), wenn er seine Einheit mit der unvergleichlichen Wonne empfindet, die das Genießen von Liedern usw. (gitā-ādi-viṣaya-āsvāda-asama-saukhya-ekatā-ātmanaḥ) mit sich bringt. In diesem Moment identifiziert sich der Yogi mit dieser Freude (tat-mayatvena), ebenso wie sein Geist (tat-ātmatā). || 73 ||
यत्र यत्र मनस्तुष्टिर्मनस्तत्रैव धारयेत् ।
तत्र तत्र परानन्दस्वरूपं सम्प्रवर्तते ॥७४॥
Yatra yatra manastuṣṭirmanastatraiva
dhārayet |
Tatra tatra parānandasvarūpaṃ sampravartate || 74 ||
Was auch immer (yatra…yatra) den Geist befriedigt (manaḥ-tuṣṭiḥ), allein darauf (eva...tatra) sollte man seinen Geist (manaḥ) richten (dhārayet); dann (tatra…tatra) erstrahlt (sampravartate) das wahre Wesen (svarūpam) als höchste Glückseligkeit (para-ānanda). || 74 ||
अनागतायां निद्रायां प्रनष्टे बाह्यगोचरे ।
सावस्था मनसा गम्या परा देवी प्रकाशते ॥७५॥
Anāgatāyāṃ nidrāyāṃ pranaṣṭe bāhyagocare |
Sāvasthā manasā gamyā parā devī prakāśate || 75 ||
Wenn der Schlaf (nidrāyām) noch nicht eingetreten ist (anāgatāyām), die äußere Ebene (bāhya-gocare) jedoch bereits verschwunden ist (pranaṣṭe), sollte man seinen Geist (manasā) mit diesem (sā) Zustand (avasthā) vereinen (gamyā); dann manifestiert er sich (prakāśate) als die Höchste (parā) Göttin (devī). || 75 ||
तेजसा सूर्यदीपादेराकाशे शबलीकृते ।
दृष्टिर्निवेश्या तत्रैव स्वात्मरूपं प्रकाशते ॥७६॥
Tejasā sūryadīpāderākāśe śabalīkṛte |
Dṛṣṭirniveśyā tatraiva svātmarūpaṃ prakāśate || 76 ||
Man solle seinen Blick (dṛṣṭiḥ) auf einen Raum (ākāśe) richten (niveśyā), der vom Licht (tejasā) der Sonne, einer Lampe usw. (sūrya-dīpa-ādeḥ) erleuchtet wird (śabalī-kṛte), und dort (tatra…eva) offenbart sich (prakāśate) die Natur seines Selbst (svātmā-rūpam). || 76 ||
करङ्किण्या क्रोधनया भैरव्या लेलिहानया ।
खेचर्या दृष्टिकाले च परावाप्तिः प्रकाशते ॥७७॥
Karaṅkiṇyā krodhanayā bhairavyā lelihānayā |
Khecaryā dṛṣṭikāle ca parāvāptiḥ prakāśate || 77 ||
In den Momenten der Erkenntnis (dṛṣṭi-kāle…ca) durch die Karaṅkiṇī (karaṅkiṇyā), Krodhanī (krodhanayā), Bhairavī (bhairavyā), Lelihānī (lelihānayā) und Khecarī (Mudrā-s) (khecaryā) erstrahlt (prakāśate) Höchste Durchdringung (parā-vāptiḥ). || 77 ||
मृद्वासने स्फिजैकेन हस्तपादौ निराश्रयं ।
निधाय तत्प्रसङ्गेन परा पूर्णा मतिर्भवेत् ॥७८॥
Mṛdvāsane sphijaikena hastapādau nirāśrayaṃ |
Nidhāya tatprasaṅgena parā pūrṇā matirbhavet || 78 ||
In der Haltung eingerichtet (nidhāya…tat…prasaṅgena), indem man nur mit dem Gesäß (sphijaikena) auf einem weichen Kissen sitzt (mṛdvāsane) - die Arme und Füße (hasta-pādam) ungestützt lassend (nirāśrayam), wird (bhavet) der Geist (matiḥ) Erhaben (parā) und erfüllt (purṇā). || 78 ||
उपविश्यासने सम्यग्बाहू कृत्वार्धकुञ्चितौ ।
कक्षव्योम्नि मनः कुर्वन्शममायाति तल्लयात् ॥७९॥
Upaviśyāsane samyagbāhū kṛtvārdhakuñcitau |
Kakṣavyomni manaḥ kurvanśamamāyāti tallayāt || 79 ||
Nachdem sich der Yogī angemessen (samyak) in einen Sitz (asane) gesetzt (upaviśya) und mit den Armen (bāhū) einen Halbkreis (ardha-kuñcitau) gebildet hat (kṛtvā), sollte er seinen Geist (manaḥ) auf die Achselhöhlen (kakṣa-vyomni) richten (kurvan). Dann gelangt er (āyāti) in einen Zustand der Ruhe (śamam), wenn sein Geist in dieser (Leere in den Achselhöhlen) aufgeht (tat-layāt). || 79 ||
स्थूलरूपस्य भावस्य स्तब्धां दृष्टिं निपात्य च ।
अचिरेण निराधारं मनः कृत्वा शिवं व्रजेत् ॥८०॥
Sthūlarūpasya bhāvasya stabdhāṃ dṛṣṭiṃ nipātya
ca |
Acireṇa nirādhāraṃ manaḥ kṛtvā śivaṃ vrajet || 80 ||
Nachdem er seinen festen (stabdhām) Blick (dṛṣṭim) auf ein äußeres (sthūla-rūpasya) Objekt (bhāvasya) gerichtet (nipātya) und dann (ca) seinen Geist (manaḥ) von allen Stützen (nirādhāram) befreit hat (kṛtvā), gelangt der Yogī (vrajet) in kurzer Zeit (acireṇa) zu Śiva (śivam). || 80 ||
मध्यजिह्वे स्फारितास्ये मध्ये निक्षिप्य चेतनां ।
होच्चारं मनसा कुर्वंस्ततः शान्ते प्रलीयते ॥८१॥
Madhyajihve sphāritāsye madhye nikṣipya cetanāṃ |
Hoccāraṃ manasā kurvaṃstataḥ śānte pralīyate || 81 ||
Nachdem der Yogi seinen Geist (cetanām) auf die Mitte der Zunge (madhya-jihve) in (madhye) seinem geöffneten Mund (sphāritāsye) gerichtet hat (nikṣipya), soll er (kurvan) im Geiste (manasā) den Buchstaben „Ha“ aussprechen (ha-uccāram); daraufhin (tataḥ) geht er in Frieden (śānte) auf (pralīyate). || 81 ||
आसने शयने स्थित्वा निराधारं विभावयन् ।
स्वदेहं मनसि क्षिणे क्षणात्क्षीणाशयो भवेत् ॥८२॥
Āsane śayane sthitvā nirādhāraṃ vibhāvayan |
Svadehaṃ manasi kṣiṇe kṣaṇātkṣīṇāśayo bhavet || 82 ||
Nachdem man sich auf einem Sitz (āsane) oder Bett (śayane) eingerichtet hat (sthitvā), sollte man über seinen Körper (sva-deham) nachsinnen (vibhāvayan) - als ob er keine Stütze hätte (nirādhāram). Wenn sich dann sein Geist (manasi) blitzartig (kṣanāt) auflöst (kṣīṇe), bleibt auch er ohne jegliche Stütze (kṣīṇa-āśayaḥ…bhavet). || 82 ||
चलासने स्थितस्याथ शनैर्वा देहचालनात् ।
प्रशान्ते मानसे भावे देवि दिव्यौघमाप्नुयात् ॥८३॥
Calāsane sthitasyātha śanairvā dehacālanāt |
Praśānte mānase bhāve devi divyaughamāpnuyāt || 83 ||
Darüber hinaus (atha) erlangt (āpnuyāt) jemand, der auf einem sich bewegenden Sitz sitzt (sthitasya) --z. B. in einer Kutsche-- (calāsane) oder (vā) auf und ab trabt --d. h. wie beim Pferdereiten-- (śanaiḥ…deha-cālanāt), den Göttlichen Fluss (des Bewusstseins) (divya-ogham), wenn sein Geist zur Ruhe kommt (mānase…bhāve…praśānte), oh Devī (devi)! || 83 ||
आकाशं विमलं पश्यन्कृत्वा दृष्टिं निरन्तरां ।
स्तब्धात्मा तत्क्षणाद्देवि भैरवं वपुराप्नुयात् ॥८४॥
Ākāśaṃ vimalaṃ paśyankṛtvā dṛṣṭiṃ nirantarāṃ |
Stabdhātmā tatkṣaṇāddevi bhairavaṃ
vapurāpnuyāt || 84 ||
Nachdem der Yogi seinen Blick (dṛṣṭim) fixiert (nirantarām) hat (kṛtvā), soll er den makellosen (vimalam) Himmel (ākāśam) betrachten, (paśyan) oh Devī (devi)! In jenem Augenblick, in dem (tat-kṣaṇāt) er bewegungslos –d. h. gedankenlos-- wird (stabdha-ātmā), wird die Natur (vapuḥ) von Bhairava (bhairavam) erlangt (āpnuyāt). || 84 ||
लीनं मूर्ध्नि वियत्सर्वं भैरवत्वेन भावयेत् ।
तत्सर्वं भैरवाकारतेजस्तत्त्वं समाविशेत् ॥८५॥
Līnaṃ mūrdhni viyatsarvaṃ bhairavatvena
bhāvayet |
Tatsarvaṃ bhairavākāratejastattvaṃ samāviśet || 85 ||
Der Yogī sollte darüber nachsinnen (bhāvayet), dass alles Bhairava Selbst ist (bhairavatvena…sarvam), aufgelöst (līnam) im leeren Raum (viyat) im eigenen Kopf (mūrdhni). Dann (tat) schmilzt (samāviśet) alles (sarvam) in das Prinzip (tattvam), das man Licht nennt, denn es ist die wahre Gestalt Bhairavas (bhairava-ākāra-tejaḥ). || 85 ||
किञ्चिज्ज्ञातं द्वैतदायि बाह्यालोकस्तमः पुनः ।
विश्वादि भैरवं रूपं ज्ञात्वानन्तप्रकाशभृत् ॥८६॥
Kiñcijjñātaṃ dvaitadāyi bāhyālokastamaḥ punaḥ |
Viśvādi bhairavaṃ rūpaṃ jñātvānantaprakāśabhṛt || 86 ||
Nachdem der Yogī verstanden hat (jñātvā), dass die Gestalt (rūpam) Bhairavas (bhairavam) zugleich (punaḥ) das gesamte Universum ist (viśva-ādi), sei es etwas (kiñcit), das wahrgenommen wird (jñātam), was Dualität hervorbringt (dvaita-dāyi) - oder gar die Dunkelheit (der Täuschung) (tamaḥ), die Licht auf das Äußere wirft (bāhyā-ālokaḥ), wird er von unendlichem Licht erfüllt (ananta-prakāśa-bhṛt). || 86 ||
Dhāraṇā-s der Dunkelheit
एवमेव दुर्निशायां कृष्णपक्षागमे चिरं ।
तैमिरं भावयन्रूपं भैरवं रूपमेष्यति ॥८७॥
Evameva durniśāyāṃ kṛṣṇapakṣāgame ciraṃ |
Taimiraṃ bhāvayanrūpaṃ bhairavaṃ rūpameṣyati || 87 ||
Auf diese Weise (evam…eva), indem man während einer völlig dunklen Nacht (durniśāyām) während des Kṛṣṇapakṣa, der dunklen Monatshälfte (des abnehmenden Mondes) (kṛṣṇa-pakṣa-āgame), lange (ciram) über das Wesen (rūpam) der umgebenden Dunkelheit (taimiram) nachsinnt (bhāvayan), wird die Natur (rūpam) Bhairavas (bhairavam) erreicht (eṣyati). || 87 ||
एवमेव निमील्यादौ नेत्रे कृष्णाभमग्रतः ।
प्रसार्य भैरवं रूपं भावयंस्तन्मयो भवेत् ॥८८॥
Evameva nimīlyādau netre kṛṣṇābhamagrataḥ |
Prasārya bhairavaṃ rūpaṃ bhāvayaṃstanmayo
bhavet || 88 ||
Man sollte über die Erscheinung der Schwärze (kṛṣṇa-ābham) nachsinnen (bhāvayan), die man unmittelbar sieht (agrataḥ), wenn die Augen (netre) geschlossen sind (nimīlyādau). Dann, nachdem man (die Augen) geöffnet hat, (sollte man) über die Natur (rūpam) von Bhairava (bhairavam) (nachsinnen) (prasārya). Auf diese Weise (evam…eva) wird (bhavet) der Yogi eins mit Ihm (tat-mayaḥ). || 88 ||
यस्य कस्येन्द्रियस्यापि व्याघाताच्च निरोधतः ।
प्रविष्टस्याद्वये शून्ये तत्रैवात्मा प्रकाशते ॥८९॥
Yasya kasyendriyasyāpi vyāghātācca nirodhataḥ |
Praviṣṭasyādvaye śūnye tatraivātmā prakāśate || 89 ||
Wenn ein Organ (yasya…kasya…indriyasya…api) durch ein Hindernis (vyāghātāt…ca) blockiert ist (nirodhataḥ), tritt man in die Leere (śūnye) der Nicht-Dualität (advaye) ein (praviṣṭasya), und dort (tatra…eva) erstrahlt (prakāśate) das eigene Selbst (ātmā). || 89 ||
अबिन्दुमविसर्गं चाकारं जपतो महान् ।
उदेति देवि सहसा ज्ञानौघः परमेश्वरः ॥९०॥
Abindumavisargaṃ cākāraṃ japato mahān |
Udeti devi sahasā jñānaughaḥ parameśvaraḥ || 90 ||
Durch das Rezitieren (japataḥ) des Buchstabens „a“ (akāram) ohne Bindu (abindum) und (ca) Visarga (avisargam) erscheint (udeti) spontan (sahasā) der Höchste (mahān) Strom der Weisheit (jñāna-oghaḥ), der Höchste Herr selbst (parama-īśvaraḥ), oh Devī (devi)! || 90 ||
वर्णस्य सविसर्गस्य विसर्गान्तं चितिं कुरु ।
निराधारेण चित्तेन स्पृशेद्ब्रह्म सनातनं ॥९१॥
Varṇasya savisargasya visargāntaṃ citiṃ kuru |
Nirādhāreṇa cittena spṛśedbrahma sanātanaṃ || 91 ||
Mit seinem von allem losgelösten (nirādhāreṇa) Geist (cittena) sollte der Yogi seine Aufmerksamkeit (citim) nach dem Visarga „ḥ“ (visarga-antam) in einem Buchstaben (varṇasya) richten (kuru), der am Ende ein Visarga aufweist (sa-visargasya); dann wird er das Ewige (sanātanam) Brahman (brahma) berühren (spṛśet). || 91 ||
व्योमाकारं स्वमात्मानं ध्यायेद्दिग्भिरनावृतं ।
निराश्रया चितिः शक्तिः स्वरूपं दर्शयेत्तदा ॥९२॥
Vyomākāraṃ svamātmānaṃ dhyāyeddigbhiranāvṛtaṃ |
Nirāśrayā citiḥ śaktiḥ svarūpaṃ darśayettadā || 92 ||
Der Yogi soll über sein (svam) Selbst (ātmānam) als die Gestalt des Himmels (vyomākāram) nachsinnen (dhyāyet) - ohne Begrenzung (anāvṛtam) durch irgendeine Richtung (dig-bhiḥ); dann (tadā) offenbart (darśayet) die Sitzlose (nirāśrayā) Kraft des Bewusstseins (citiḥ…śaktiḥ) seine wahre Natur (svarūpam). || 92 ||
किञ्चिदङ्गं विभिद्यादौ तीक्ष्णसूच्यादिना ततः ।
तत्रैव चेतनां युक्त्वा भैरवे निर्मला गतिः ॥९३॥
Kiñcidaṅgaṃ vibhidyādau tīkṣṇasūcyādinā tataḥ |
Tatraiva cetanāṃ yuktvā bhairave nirmalā gatiḥ || 93 ||
Nachdem man eines seiner Gliedmaßen (kiñcit-aṅgam) mit einer scharfen Nadel usw. (tīkṣṇa-sūci-ādinā) gestochen hat (vibhidyādau) und sich dann (tataḥ…tatra…eva) mit dem (durch den Schmerz) erzeugten Gewahrsein (cetanām) vereint hat (yuktvā), erlangt man (gatiḥ) die „Stützenlose Natur“ (nirmalā) in Bhairava (bhairave). || 93 ||
Dhāraṇā-s der Weisheit
चित्ताद्यन्तःकृतिर्नास्ति ममान्तर्भावयेदिति ।
विकल्पानामभावेन विकल्पैरुज्झितो भवेत् ॥९४॥
Cittādyantaḥkṛtirnāsti mamāntarbhāvayediti |
Vikalpānāmabhāvena vikalpairujjhito bhavet || 94 ||
Man sollte auf folgende Weise nachsinnen (bhāvayet):
„Mein (mama) inneres Feld, das mit citta beginnt - zusammen mit den feinstofflichen Elementen und so weiter (cittā-ādi-antaḥ-kṛtiḥ), existiert nicht (na…asti) in mir (antaḥ…iti).“
Wenn sich dann seine Gedanken (vikalpānām) auflösen (abhāvena), wird er (bhavet) frei von (ujjhitaḥ) Gedanken, indem er sie transzendiert (vikalpaiḥ). || 94 ||
माया विमोहिनी नाम कलायाः कलनं स्थितं ।
इत्यादिधर्मं तत्त्वानां कलयन्न पृथग्भवेत् ॥९५॥
Māyā vimohinī nāma kalāyāḥ kalanaṃ sthitaṃ |
Ityādidharmaṃ tattvānāṃ kalayanna pṛthagbhavet || 95 ||
Der Yogī sollte verstehen, dass sich die Natur (iti-ādi-dharmam) der Tattva-s (tattvānām) auf folgende Weise manifestiert (kalayan):
„Māyā (māyā) ist zweifellos (nāma) illusorisch (vimohinī), ‚kalana‘, begrenzte Aktivität (kalanam) verbleibt nur (sthitam) in kalā… (und so weiter mit den übrigen Kañcuka-s) (kalāyāḥ) “.
Dann lösen sich alle Trennungen auf (na…pṛthak…bhavet). || 95 ||
झगितीच्छां समुत्पन्नामवलोक्य शमं नयेत् ।
यत एव समुद्भूता ततस्तत्रैव लीयते ॥९६॥
Jhagitīcchāṃ samutpannāmavalokya śamaṃ nayet |
Yata eva samudbhūtā tatastatraiva līyate || 96 ||
Wenn der Yogi ein aufkommendes (samutpannām) Verlangen (icchām) wahrnimmt (avalokya), sollte er es schnell (jhagiti) beruhigen (śamam…nayet). Auf diese Weise löst es sich dort auf (līyate), wo es entsteht (tatra…eva…yataḥ…eva…tataḥ…samudbhūtā). || 96 ||
यदा ममेच्छा नोत्पन्ना ज्ञानं वा कस्तदास्मि वै ।
तत्त्वतो’हं तथाभूतस्तल्लीनस्तन्मना भवेत् ॥९७॥
Yadā mamecchā notpannā jñānaṃ vā kastadāsmi
vai |
Tattvato’haṃ tathābhūtastallīnastanmanā
bhavet || 97 ||
Der Yogi sollte Folgendes verstehen:
„Wenn (yadā) in mir (mama) kein (na) Verlangen (icchā) oder (vā) Wahrnehmung (jñānam) aufsteigt (utpannā), wer bin ich (kaḥ…asmi) in diesem Moment (tadā) tatsächlich (vai)? In Wahrheit (tattvataḥ) bin ich (aham) das Wunderbare Selbst (abhūtaḥ).“
Daher (tathā) löst sich der Yogi in Diesem auf (tat-līnaḥ…bhavet) und identifiziert sich mit Diesem (tat-manā). || 97 ||
इच्छायामथवा ज्ञाने जाते चित्तं निवेशयेत् ।
आत्मबुद्ध्यानन्यचेतास्ततस्तत्त्वार्थदर्शनं ॥९८॥
Icchāyāmathavā jñāne jāte cittaṃ niveśayet |
Ātmabuddhyānanyacetāstatastattvārthadarśanaṃ || 98 ||
Der Yogi soll seinen Geist (cittam) mit ununterbrochenem Gewahrsein (ānanya-cetāḥ) auf ein aufkommendes (jāte) Verlangen (icchāyām) oder (athavā) Erkenntnis (jñāne) richten (niveśayet), während er sich selbst als das Selbst betrachtet (ātmā-buddhyā). Auf diese Weise erkennt er die Wahrheit (tattva-artha-darśanam). || 98 ||
निर्निमित्तं भवेज्ज्ञानं निराधारं भ्रमात्मकं ।
तत्त्वतः कस्यचिन्नैतदेवम् भावी शिवः प्रिये ॥९९॥
Nirnimittaṃ bhavejjñānaṃ nirādhāraṃ bhramātmakaṃ |
Tattvataḥ kasyacinnaitadevam bhāvī śivaḥ
priye || 99 ||
„Wissen (jñānam) ist (bhavet) grundlos (nirnimittam), haltlos (nirādhāram) und verwirrend (bhrama-ātmakam). In Wahrheit (tattvataḥ) gehört es (etat) niemandem (na-kasyacit)“.
Wenn der Yogī so denkt (evam), wird er (bhāvī) zu Śiva (śivaḥ), oh meine Liebe (priye)! || 99 ||
चिद्धर्मा सर्वदेहेषु विशेषो नास्ति कुत्रचित् ।
अतश्च तन्मयं सर्वं भावयन्भवजिज्जनः ॥१००॥
Ciddharmā sarvadeheṣu viśeṣo nāsti kutracit |
Ataśca tanmayaṃ sarvaṃ bhāvayanbhavajijjanaḥ || 100 ||
„Die Natur des Bewusstseins (cit-dharmā) ist in allen Körpern (sarva-deheṣu). Es gibt (asti) nirgendwo (na-kutracit) einen Unterschied (viśeṣaḥ).“
Wer (janaḥ) also (ataḥ…ca) alles (sarvam) als „aus Jenem bestehend“ betrachtet (bhāvayat) --d. h. aus Bewusstsein-- (tat-mayam), wird Saṃsāra überwinden (bhava-jit). || 100 ||
कामक्रोधलोभमोहमदमात्सर्यगोचरे ।
बुद्धिं निस्तिमितां कृत्वा तत्तत्त्वमवशिष्यते ॥१०१॥
Kāmakrodhalobhamohamadamātsaryagocare |
Buddhiṃ nistimitāṃ kṛtvā tattattvamavaśiṣyate || 101 ||
Wenn man seinen Intellekt (buddhim) des Erlebens von Verlangen, Wut, Verwirrung, Verblendung, Leidenschaft oder Neid (kāma-krodha-lobha-moha-mada-mātsarya-gocare) zur Ruhe (nistimitām) bringt (kṛtvā), bleibt nichts anderes als der wahre Zustand des Intellekts (tat-tattvam) bestehen (avaśiṣyate). || 101 ||
इन्द्रजालमयं विश्वं व्यस्तं वा चित्रकर्मवत् ।
भ्रमद्वा ध्यायतः सर्वं पश्यतश्च सुखोद्गमः ॥१०२॥
Indrajālamayaṃ viśvaṃ vyastaṃ vā
citrakarmavat |
Bhramadvā dhyāyataḥ sarvaṃ paśyataśca sukhodgamaḥ || 102 ||
„Die Welt (viśvam) besteht aus Illusion (indra-jāla-mayam)“, oder (vā) „Sie ist vielfältig (vyastam) wie ein Gemälde (citra-karmavat) “, oder (vā) „Sie bewegt sich lediglich hin und her (bhramat)“.
Wer so nachsinnt (dhyāyataḥ) und alles auf diese Weise (sarvam) betrachtet (paśyataḥ), wird erfahren, wie Glück auftaucht (sukha-udgamaḥ). || 102 ||
न चित्तं निक्षिपेद्दुःखे न सुखे वा परिक्षिपेत् ।
भैरवि ज्ञायतां मध्ये किं तत्त्वमवशिष्यते ॥१०३॥
Na cittaṃ nikṣipedduḥkhe na sukhe vā parikṣipet |
Bhairavi jñāyatāṃ madhye kiṃ tattvamavaśiṣyate || 103 ||
Der Yogi sollte seinen Geist (cittam) weder (na...na) auf den Schmerz (duḥkhe) noch (vā) auf das Glück (sukhe) richten (nikṣipet…parikṣipet). Er muss wissen (jñāyatām), welche Art von (kim) „Wirklichkeit“ (tattvam) zwischen den beiden (madhye) ruht (avaśiṣyate), oh Bhairavī (bhairavi)! || 103 ||
विहाय निजदेहास्थं सर्वत्रास्मीति भावयन् ।
दृढेन मनसा दृष्ट्या नान्येक्षिण्या सुखी भवेत् ॥१०४॥
Vihāya nijadehāsthaṃ sarvatrāsmīti bhāvayan |
Dṛḍhena manasā dṛṣṭyā nānyekṣiṇyā sukhī
bhavet || 104 ||
Nachdem man den Gedanken „Ich bin mein eigener Körper“ (nija-deha-astham) hinter sich gelassen hat (vihāya), sollte man mit festem (dṛḍhena) Geist (manasā) - ausgestattet mit einer von allem anderen unberührten (na…anya-īkṣiṇyā) Sichtweise (dṛṣṭyā) (über Folgendes) nachsinnen (bhāvayan):
„Ich bin überall“ (asmi…sarvatra…iti).
Dann wird er Glücklich (sukhī) werden (bhavet). || 104 ||
घटादौ यच्च विज्ञानमिच्छाद्यं वा ममान्तरे ।
नैव सर्वगतं जातं भावयन्निति सर्वगः ॥१०५॥
Ghaṭādau yacca vijñānamicchādyaṃ vā
mamāntare |
Naiva sarvagataṃ jātaṃ bhāvayanniti sarvagaḥ || 105 ||
„Was auch immer an Erkenntnis in Bezug auf einen Topf oder einen ähnlichen Gegenstand (ghaṭādau), oder (vā) irgendein Verlangen (icchādyam) in (antare) mir (mama) auftaucht (vijñānam…yat…ca), all dies erscheint nicht als etwas Besonderes (jātam…na…eva), denn sie sind überall (sarva-gatam).“
Wenn man auf diese Weise (iti) nachsinnt (bhāvayan), wird man wahrhaft alldurchdringend (sarvagaḥ). || 105 ||
ग्राह्यग्राहकसंवित्तिः सामान्या सर्वदेहिनां ।
योगिनां तु विशेषो’स्ति सम्बन्धे सावधानता ॥१०६॥
Grāhyagrāhakasaṃvittiḥ sāmānyā sarvadehināṃ |
Yogināṃ tu viśeṣo’sti sambandhe sāvadhānatā || 106 ||
Die Wahrnehmung von Objekt und Subjekt (grāhya-grāhaka-saṃvittiḥ) ist für alle verkörperten Wesen (sarva-dehinām) gleich (sāmānyā). Bei Yogis (yoginām) gibt es (asti) jedoch (tu) einen Unterschied (viśeṣaḥ), denn Yogis sind sich ihrer wahren Verbindung (sambandhe) bewusst (sāvadhānatā). || 106 ||
स्ववदन्यशरीरे’पि संवित्तिमनुभावयेत् ।
अपेक्षां स्वशरीरस्य त्यक्त्वा व्यापी दिनैर्भवेत् ॥१०७॥
Svavadanyaśarīre’pi saṃvittimanubhāvayet |
Apekṣāṃ svaśarīrasya tyaktvā vyāpī
dinairbhavet || 107 ||
Der Yogi sollte darüber nachsinnen (anubhāvayet), dass das Bewusstsein in anderen (anya-śarīre…api) dasselbe ist wie sein eigenes Bewusstsein (saṃvittim…sva-vat). Nachdem er sich somit von der Abhängigkeit (apekṣām) von seinem Körper (sva-śarīrasya) gelöst hat (tyaktvā), wird der Yogi (bhavet) innerhalb von Tagen (dinaiḥ) alldurchdringend (vyāpī). || 107 ||
निराधारं मनः कृत्वा विकल्पान्न विकल्पयेत् ।
तदात्मपरमात्मत्वे भैरवो मृगलोचने ॥१०८॥
Nirādhāraṃ manaḥ kṛtvā vikalpānna vikalpayet |
Tadātmaparamātmatve bhairavo mṛgalocane || 108 ||
Hat man seinen Geist (manaḥ) stützenlos (nirādhāram) gemacht (kṛtvā) oder von Gedanken befreit (vikalpāt), sollte man überhaupt nicht mehr denken (na…vikalpayet). Dann erscheint Bhairava (bhairavaḥ) als die Höchste Essenz dieses Geistes (tat-ātmā-parama-ātmatve), oh Gazellenäugige (mṛgalocane)!. || 108 ||
सर्वज्ञः सर्वकर्ता च व्यापकः परमेश्वरः ।
स एवाहं शैवधर्मा इति दार्ढ्याद्भवेच्छिवः ॥१०९॥
Sarvajñaḥ sarvakartā ca vyāpakaḥ parameśvaraḥ |
Sa evāhaṃ śaivadharmā iti dārḍhyādbhavecchivaḥ || 109 ||
Durch diese (iti) feste Überzeugung (dārḍhyāt) wird man (bhavet) Śiva Selbst (śivaḥ):
„Der Höchste Herr (parama-īśvaraḥ) ist allgegenwärtig (vyāpakaḥ), allmächtig (sarva-kartā) und (ca) allwissend (sarva-jñaḥ). Ich bin (aham) nur (eva) Er (saḥ), denn ich besitze all diese Eigenschaften Śivas (śaiva-dharmāḥ). || 109 ||
जलस्येवोर्मयो वह्नेर्ज्वालाभङ्ग्यः प्रभा रवेः ।
ममैव भैरवस्यैता विश्वभङ्ग्यो विभेदिताः ॥११०॥
Jalasyevormayo vahnerjvālābhaṅgyaḥ prabhā raveḥ |
Mamaiva bhairavasyaitā viśvabhaṅgyo vibheditāḥ || 110 ||
Man sollte Folgendes praktizieren:
„Wellen (urmayaḥ) gehören allein (eva) zu Wasser (jalasya), die Kraft des Brennens (jvālā-bhaṅgyaḥ) gehört zu Feuer (vahneḥ), und die Pracht (prabhā) gehört zu der Sonne (raveḥ). Diese (etāḥ) verschiedenen (vibheditāḥ) Eigenschaften des Universums (viśva-bhaṅgyaḥ) gehören allein mir (mama…eva), denn ich bin Bhairava (bhairavasya). || 110 ||
भ्रान्त्वा भ्रान्त्वा शरीरेण त्वरितं भुवि पातनात् ।
क्षोभशक्तिविरामेण परा सञ्जायते दशा ॥१११॥
Bhrāntvā bhrāntvā śarīreṇa tvaritaṃ bhuvi
pātanāt |
Kṣobhaśaktivirāmeṇa parā sañjāyate daśā || 111 ||
Indem man nach dem Drehen (bhrāntvā…bhrāntvā) mit dem Körper (śarīreṇa) schnell (tvaritam) zu Boden (bhuvi) fällt (pātanāt), entsteht (sañjāyate) der Höchste (parā) Zustand (daśā) als das Verschwinden der „kṣobhaśakti“, der Kraft der Verwirrung (kṣobha-śakti-virāmeṇa). || 111 ||
आधारेष्वथवा’शक्त्या‘ज्ञानाच्चित्तलयेन वा ।
जातशक्तिसमावेशक्षोभान्ते भैरवं वपुः ॥११२॥
Ādhāreṣvathavā’śaktyā‘jñānāccittalayena vā |
Jātaśaktisamāveśakṣobhānte bhairavaṃ vapuḥ || 112 ||
Oder (athavā), wenn man (aufgrund von Erschöpfung) nicht mehr in der Lage ist (aśaktyā), die Objektivität wahrzunehmen (ādhāreṣu), oder (vā) wenn man etwas aufgrund mangelnden Wissens darüber nicht verstehen kann (ajñānāt), tritt die Natur (vapuḥ) Bhairavas in Erscheinung (bhairavam), sobald die Verbindung mit der gegenwärtigen Verwirrung aufhört (jāta-śakti-samāveśa-kṣobha-ante), nachdem sich der Geist aufgelöst hat (citta-layena). || 112 ||
सम्प्रदायमिमं देवि शृणु सम्यग्वदाम्यहं ।
कैवल्यं जायते सद्यो नेत्रयोः स्तब्धमात्रयोः ॥११३॥
Sampradāyamimaṃ devi śṛṇu samyagvadāmyahaṃ |
Kaivalyaṃ jāyate sadyo netrayoḥ stabdhamātrayoḥ || 113 ||
Oh Devī (devi)! Höre (śṛṇu) diese (imam) mündliche Überlieferung (sampradāyam), die ich (aham) Dir, ohne etwas zu verbergen (samyak), mitteilen werde (vadāmi):
Die Loslösung (von Dualität) (kaivalyam) erstrahlt (jāyate) augenblicklich (sadyaḥ), wenn die Augen des Yogī (netrayoḥ) fest und ohne zu blinzeln (innerlich auf sein eigenes Selbst) gerichtet sind (stabdha-mātrayoḥ). || 113 ||
Anmerkungen:
Dies ist Bhairavīmudrā.
सङ्कोचं कर्णयोः कृत्वा ह्यधोद्वारे तथैव च ।
अनच्कमहलं ध्यायन्विशेद्ब्रह्म सनातनं ॥११४॥
Saṅkocaṃ karṇayoḥ kṛtvā hyadhodvāre tathaiva
ca |
Anackamahalaṃ dhyāyanviśedbrahma sanātanaṃ || 114 ||
Nachdem er die Ohren (karṇayoḥ) und (ca) den Anus (adha-udvāre) zugehalten hat (saṅkocam…kṛtvā…hi) und dann (tatha…eva) ohne Vokale (anackam) und Konsonanten (ahalam) meditiert (dhyāyan), tritt der Yogī (viśet) in das Ewige (sanātanam) Brahman ein (brahma). || 114 ||
कूपादिके महागर्ते स्थित्वोपरि निरीक्षणात् ।
अविकल्पमतेः सम्यक्सद्यश्चित्तलयः स्फुटं ॥११५॥
Kūpādike mahāgarte sthitvopari nirīkṣaṇāt |
Avikalpamateḥ samyaksadyaścittalayaḥ sphuṭaṃ || 115 ||
Steht man (sthitvā) vor einer Höhle, usw. (kūpādike), oder über (upari) einem großen Loch (mahāgarte) und blickt hinein (nirīkṣaṇāt), löst sich der Geist augenblicklich und ganz klar auf (sadyaḥ…sphuṭam…citta-layaḥ), sobald der Verstand vollständig von Gedanken befreit ist (avikalpa-mateḥ…samyak). || 115 ||
यत्र यत्र मनो याति बाह्ये वाभ्यन्तरे’पि वा ।
तत्र तत्र शिवावास्था व्यापकत्वात्क्व यास्यति ॥११६॥
Yatra yatra mano yāti bāhye vābhyantare’pi
vā |
Tatra tatra śivāvāsthā vyāpakatvātkva
yāsyati || 116 ||
Wo auch immer (yatra…yatra) sich der Geist (manaḥ) nach außen (bāhye) oder (vā) sogar nach innen (abhi-antare…api…vā) wendet (yāti), wird (yāsyati) der Zustand Śivas (śiva-avāsthā) dort sein (tatra…tatra). Da Er allgegenwärtig ist (vyāpakatvāt), wo (sollte Er nicht gegenwärtig sein) (kva)? || 116 ||
यत्र यत्राक्षमार्गेण चैतन्यं व्यज्यते विभोः ।
तस्य तन्मात्रधर्मित्वाच्चिल्लयाद्भरितात्मता ॥११७॥
Yatra yatrākṣamārgeṇa caitanyaṃ vyajyate vibhoḥ |
Tasya tanmātradharmitvāccillayādbharitātmatā || 117 ||
Wo immer (yatra…yatra) das Bewusstsein (caitanyam) des Herrn (vibhoḥ) durch die Sinne (akṣa-mārgeṇa) erfahren wird (vyajyate), ist es nichts anderes als Dessen Ausdehnung (bharita-ātmatā), denn alles besteht allein aus Bewusstsein (tasya…tat-mātra-dharmitvāt). Dies wird erkannt, wenn sich der Geist während jeder Wahrnehmung auflöst (cit-layāt). || 117 ||
क्षुताद्यन्ते भये शोके गह्वरे वा रणाद्द्रुते ।
कुतूहले क्षुधाद्यन्ते ब्रह्मसत्तामयी दशा ॥११८॥
Kṣutādyante bhaye śoke gahvare vā raṇāddrute |
Kutūhale kṣudhādyante brahmasattāmayī daśā || 118 ||
Zu Beginn und am Ende des Niesens (kṣut-ādi-ante), in Angst (bhaye), in Trauer (śoke), in tiefer Verwirrung (gahvare) oder (vā) auf der Flucht (drute) vom Schlachtfeld (raṇāt), in Neugier (kutūhale), im Beginn und am Ende von Hunger (kṣudhādi-ante) erstrahlt der Zustand (daśā) - der aus der bloßen Existenz des Absoluten besteht- (brahma-sattā-mayī). || 118 ||
वस्तुषु स्मर्यमाणेषु दृष्टे देशे मनस्त्यजेत् ।
स्वशरीरं निराधारं कृत्वा प्रसरति प्रभुः ॥११९॥
Vastuṣu smaryamāṇeṣu dṛṣṭe deśe manastyajet |
Svaśarīraṃ nirādhāraṃ kṛtvā prasarati prabhuḥ || 119 ||
Wenn beim Anblick (dṛṣṭe) eines Ortes (deśe) Erinnerungen wach werden (vastuṣu…smaryamāṇeṣu), sollte man seinen Geist dort verweilen lassen (tyajet) - um diese Erinnerung lebendig zu halten- (manaḥ). Nachdem der Körper (sva-śarīram) keine Stütze mehr (nirādhāram) hat (kṛtvā), erscheint (prasarati) der Herr (prabhuḥ). || 119 ||
क्वचिद्वस्तुनि विन्यस्य शनैर्दृष्टिं निवर्तयेत् ।
तज्ज्ञानं चित्तसहितं देवि शून्यालयो भवेत् ॥१२०॥
Kvacidvastuni vinyasya śanairdṛṣṭiṃ
nivartayet |
Tajjñānaṃ cittasahitaṃ devi śūnyālayo bhavet || 120 ||
Nachdem der Yogi seinen Blick (dṛṣṭim) auf ein beliebiges (kvacit) Objekt (vastuni) gerichtet hat (vinyasya), sollte er diese Wahrnehmung (tat-jñānam) - verbunden mit seinem Geist - langsam (śanaiḥ) in sein Selbst (citta-sahitam) zurückziehen (nivartayet). Dann wird er (bhavet) zur Wohnstätte der Leere (des Bewusstseins) (śūnya-ālayaḥ), oh Devī (devi)! || 120 ||
भक्त्युद्रेकाद्विरक्तस्य यादृशी जायते मतिः ।
सा शक्तिः शाङ्करी नित्यं भावयेत्तां ततः शिवः ॥१२१॥
Bhaktyudrekādviraktasya yādṛśī jāyate matiḥ |
Sā śaktiḥ śāṅkarī nityaṃ bhāvayettāṃ tataḥ śivaḥ || 121 ||
Für jemanden, der - aufgrund der Fülle seiner Hingabe - (bhakti-udrekāt) von allem außer Gott losgelöst ist (viraktasya), wird der (sā) Verstand (matiḥ) neu geboren (jāyate), und dieser Zustand ist als Śāṅkarī bekannt (śāṅkarī…yādṛśī), die Śakti von Śiva selbst (śaktiḥ). Man sollte ununterbrochen (nityam) über Sie (tām) nachsinnen (bhāvayet), dann (tataḥ) erstrahlt der Zustand Śivas (śivaḥ). || 121 ||
वस्त्वन्तरे वेद्यमाने शनैर्वस्तुषु शून्यता ।
तामेव मनसा ध्यात्वा विदितो’पि प्रशाम्यति ॥१२२॥
Vastvantare vedyamāne śanairvastuṣu śūnyatā |
Tāmeva manasā dhyātvā vidito’pi praśāmyati || 122 ||
Die Leere (śūnyatā) der Objekte (vastuṣu) manifestiert sich langsam (śanaiḥ) in einem zuvor wahrgenommenen (vedyamāne) Objekt (vastu-antare). Indem man mit seinem gedankenfreien Geist (manasā-dhyātvā) allein (eva) über diese „Leere“ (tām) meditiert, verschwindet (praśāmyati) sogar (api) das Wahrgenommene (viditaḥ). || 122 ||
किञ्चिज्ज्ञैर्या स्मृता शुद्धिः साशुद्धिः शम्भुदर्शने ।
न शुचिर्नाशुचिस्तस्मान्निर्विकल्पः सुखी भवेत् ॥१२३॥
Kiñcijjñairyā smṛtā śuddhiḥ sāśuddhiḥ
śambhudarśane |
Na śucirnāśucistasmānnirvikalpaḥ sukhī
bhavet || 123 ||
Diese (sā) „Reinheit“(śuddhiḥ), die (yā) von denen, die ein wenig davon verstehen, als „Reinheit“ (kiñcit-jñaiḥ) angesehen wird (smṛtā), ist in der Lehre Śambhus (śambhu-darśane) in Wahrheit Unreinheit (aśuddhiḥ). Oder genauer gesagt: Es gibt weder (na) „Rein“(śuciḥ) noch (na) „Unrein“(aśuciḥ). Deshalb (tasmāt) wird (bhavet) nur derjenige glücklich (sukhī), der gedankenlos ist (nirvikalpaḥ). || 123 ||
सर्वत्र भैरवो भावः सामान्येष्वपि गोचरः ।
न च तद्व्यतिरेकेण परो’स्तीत्यद्वया गतिः ॥१२४॥
Sarvatra bhairavo bhāvaḥ sāmānyeṣvapi gocaraḥ |
Na ca tadvyatirekeṇa paro’stītyadvayā gatiḥ || 124 ||
Bhairavas (bhairavaḥ) Existenz (bhāvaḥ) ist überall (sarvatra) zu sehen (gocaraḥ), selbst (api) im Leben gewöhnlicher Menschen (sāmānyeṣu). Wenn der Yogi also so denkt (iti):
„Es gibt (asti) nichts (na…ca) anderes (paraḥ) außer Ihn (tat-vyatirekeṇa)“, erlangt er (gatiḥ) Nicht-Dualität (advayā). || 124 ||
समः शत्रौ च मित्रे च समो मानावमानयोः॥
ब्रह्मणः परिपूर्णत्वादिति ज्ञात्वा सुखी भवेत् ॥१२५॥
Samaḥ śatrau ca mitre ca samo mānāvamānayoḥ ||
Brahmaṇaḥ paripūrṇatvāditi jñātvā sukhī
bhavet || 125 ||
„Aufgrund meiner Zufriedenheit (paripūrṇatvāt) mit dem Absoluten (brahmaṇaḥ), sind Feind (śatrau) und (ca) Freund (mitre) für mich dasselbe (samaḥ…samaḥ), ebenso wie Respekt und Respektlosigkeit (māna-avamānayoḥ…ca).“
Wenn man dies (iti) versteht (jñātvā), wird man (bhavet) glücklich (sukhī). || 125 ||
न द्वेषं भावयेत्क्वापि न रागं भावयेत्क्वचित् ।
रागद्वेषविनिर्मुक्तौ मध्ये ब्रह्म प्रसर्पति ॥१२६॥
Na dveṣaṃ bhāvayetkvāpi na rāgaṃ
bhāvayetkvacit |
Rāgadveṣavinirmuktau madhye brahma
prasarpati || 126 ||
Man sollte in keiner (na...na) Situation (kvacit…kvāpi) hassen (dveṣam…bhāvayet) oder an etwas hängen (rāgam…bhāvayet). Befreit von Verlangen und Hass (rāga-dveṣa-vinirmuktau), offenbart sich (prasarpati) das Absolute (brahma) in der Mitte (madhye). || 126 ||
यदवेद्यं यदग्राह्यं यच्छून्यं यदभावगं ।
तत्सर्वं भैरवं भाव्यं तदन्ते बोधसम्भवः ॥१२७॥
Yadavedyaṃ yadagrāhyaṃ yacchūnyaṃ yadabhāvagaṃ |
Tatsarvaṃ bhairavaṃ bhāvyaṃ tadante bodhasambhavaḥ || 127 ||
Das, was (yat) nicht erkannt werden darf (avedyam), das, was (yat) nicht erfasst werden darf (agrāhyam), das, was (yat) Leere ist (śūnyam), und das, was (yat) die Nicht-Existenz durchdringt (abhāvagam…tat-sarvam), soll als Bhairava (bhairavam) wahrgenommen werden (bhāvyam). Wenn dies vollendet ist (tat-ante), wird Erleuchtung möglich (bodha-sambhavaḥ). || 127 ||
नित्ये निराश्रये शून्ये व्यापके कलनोज्झिते ।
बाह्याकाशे मनः कृत्वा निराकाशं समाविशेत् ॥१२८॥
Nitye nirāśraye śūnye vyāpake kalanojjhite |
Bāhyākāśe manaḥ kṛtvā nirākāśaṃ samāviśet || 128 ||
Man sollte den Geist (manaḥ) auf den äußeren Raum (bāhya-ākāśe) richten (kṛtvā) und dabei erkennen, dass dieser leer (śūnye) und unveränderlich (kalanā-ujjhite), alldurchdringend (vyāpake), ohne Sitz (nirāśraye) und ewig ist (nitye). Dann gelangt man (samāviśet) in „Nirākāśa“ oder in das Raumlose (Bewusstsein) (nirākāśam). || 128 ||
यत्र यत्र मनो याति तत्तत्तेनैव तत्क्षणं ।
परित्यज्यानवस्थित्या निस्तरङ्गस्ततो भवेत् ॥१२९॥
Yatra yatra mano yāti tattattenaiva tatkṣaṇaṃ |
Parityajyānavasthityā nistaraṅgastato bhavet || 129 ||
Wohin auch immer (yatra…yatra) der Geist (manaḥ) wandert (yāti), sollte der Yogi ihn sofort (tat-kṣaṇam) von dort (tena…eva…tat…tat) abwenden (pari-tyajyān). Indem er auf diese Weise (tataḥ) standhaft bleibt (avasthityā), wird er (bhavet) Wellenlos (nistaraṅgaḥ).. || 129 ||
भया सर्वं रवयति सर्वदो व्यापको’खिले ।
इति भैरवशब्दस्य सन्ततोच्चारणाच्छिवः ॥१३०॥
Bhayā sarvaṃ ravayati sarvado vyāpako’khile |
Iti bhairavaśabdasya santatoccāraṇācchivaḥ || 130 ||
Diese alles durchdringende (vyāpakaḥ) und alles spendende (sarvadaḥ) Wirklichkeit, die alles vor Furcht (bhayā) aufschreien (ravayati) lässt (sarvam) - und keinen Raum für etwas anderes lässt (akhile), ist (iti) die Bedeutung des Wortes ‚Bhairava‘(bhairava-śabdasya). Indem man dies unablässig anruft (santata-uccāraṇāt), offenbart sich Śiva (śivaḥ). || 130 ||
अहं ममेदमित्यादिप्रतिपत्तिप्रसङ्गतः ।
निराधारं मनो याति तद्ध्यानप्रेरणाच्छमी ॥१३१॥
Ahaṃ mamedamityādipratipattiprasaṅgataḥ |
Nirādhāraṃ mano yāti taddhyānapreraṇācchamī || 131 ||
Wenn das Gefühl des „falschen Ichs“ und des „Dies ist mein“ auftaucht (aham-mama-idam-iti-ādi-prati-patti-prasaṅgataḥ), der Geist (manaḥ) jedoch nicht daran festhält (nirādhāram…yāti) und der Yogī weiterhin auf den Frieden ausgerichtet bleibt (tat-dhyāna-preraṇāt), wird er friedvoll (śamī). || 131 ||
नित्यो विभुर्निराधारो व्यापकश्चाखिलाधिपः ।
शब्दान्प्रतिक्षणं ध्यायन्कृतार्थो’र्थानुरूपतः ॥१३२॥
Nityo vibhurnirādhāro vyāpakaścākhilādhipaḥ |
Śabdānpratikṣaṇaṃ dhyāyankṛtārtho’rthānurūpataḥ || 132 ||
„Der Herr (vibhuḥ) ist Ewig (nityaḥ), Bedingungslos (nirādhāraḥ), Alldurchdringend (vyāpakaḥ) und (ca) der Herrscher von allem (akhila-adhipaḥ).“
Durch wiederholtes (pratikṣaṇam) nachsinnen (dhyāyan) über diese Worte (śabdān) in ihrer wahren Bedeutung (artha-anurūpataḥ), wird man (im Yoga) erfolgreich (kṛta-arthaḥ). || 132 ||
अतत्त्वमिन्द्रजालाभमिदं सर्वमवस्थितं ।
किं तत्त्वमिन्द्रजालस्य इति दार्ढ्याच्छमं व्रजेत् ॥१३३॥
Atattvamindrajālābhamidaṃ sarvamavasthitaṃ |
Kiṃ tattvamindrajālasya iti dārḍhyācchamaṃ
vrajet || 133 ||
„Diese (idam) Welt (sarvam) ist eine Täuschung (indra-jālābham) und hat keine (avasthitam) essenzielle Realität (atattvam). Welche (kim) Realität hat diese Illusion (indrajālasya)?“
Wenn man auf diese Weise (iti) meditiert (dārḍhyāt), wird man (vrajet) friedvoll (śamam). || 133 ||
आत्मनो निर्विकारस्य क्व ज्ञानं क्व च वा क्रिया ।
ज्ञानायत्ता बहिर्भावा अतः शून्यमिदं जगत् ॥१३४॥
Ātmano nirvikārasya kva jñānaṃ kva ca vā
kriyā |
Jñānāyattā bahirbhāvā ataḥ śūnyamidaṃ jagat || 134 ||
(Man sollte wie folgt nachsinnen:)
„Wo (kva) ist Sinneswahrnehmung (jñānam) im unveränderlichen (nirvikārasya) Selbst (ātmanaḥ), und (ca…vā) wo (kva) ist Aktivität (kriyā)? Die äußere Wirklichkeit (bahiḥ-bhāvā) beruht auf Sinneswahrnehmung (jñāna-āyattā); daher (ataḥ) ist diese (idam) Welt (jagat) eine Leere (, da sie vom wahrnehmenden Subjekt abhängt) (śūnyam).“ || 134 ||
न मे बन्धो न मोक्षो मे भीतस्यैता विभीषिकाः ।
प्रतिबिम्बमिदम् बुद्धेर्जलेष्विव विवस्वतः ॥१३५॥
Na me bandho na mokṣo me bhītasyaitā vibhīṣikāḥ |
Pratibimbamidam buddherjaleṣviva vivasvataḥ || 135 ||
(Man sollte über diese Worte des Herrn Śiva nachsinnen:)
„Ich bin (me) nicht (na) begrenzt (bandhaḥ); ich bin (me) nicht (na) befreit (mokṣaḥ). Diese (etāḥ) Dinge dienen nur dazu, einen ängstlichen Menschen - oder ‚jīvasya‘, ein begrenztes Wesen - (bhītasya) in Schrecken zu versetzen (vibhīṣikāḥ). Das sind (idam) bloße Spiegelungen (pratibimbam) im Intellekt (buddheḥ), wie (iva) die Strahlen der Sonne (vivasvataḥ) im Wasser (jaleṣu). || 135 ||“
इन्द्रियद्वारकं सर्वं सुखदुःखादिसङ्गमं ।
इतीन्द्रियाणि सन्त्यज्य स्वस्थः स्वात्मनि वर्तते ॥१३६॥
Indriyadvārakaṃ sarvaṃ sukhaduḥkhādisaṅgamaṃ |
Itīndriyāṇi santyajya svasthaḥ svātmani
vartate || 136 ||
„Jedes (sarvam) Öffnen der Sinne (indriya-dvārakam) ist mit Freude, Schmerz usw. verbunden (sukha-duḥkha-ādi-saṅgamam).“
Nachdem der Yogī durch diese Überlegung (iti) die Sinne (indriyāṇi) aufgegeben hat (santyajya), ruht er (svasthaḥ…vartate) in seinem eigenen Selbst (sva-ātmani). || 136 ||
ज्ञानप्रकाशकं सर्वं सर्वेणात्मा प्रकाशकः ।
एकमेकस्वभावत्वाज्ज्ञानं ज्ञेयं विभाव्यते ॥१३७॥
Jñānaprakāśakaṃ sarvaṃ sarveṇātmā prakāśakaḥ |
Ekamekasvabhāvatvājjñānaṃ jñeyaṃ vibhāvyate || 137 ||
Alles (sarvam), was im Erkennen erhellt wird (jñāna-prakāśakam), offenbart (sarveṇa), dass das Selbst (ātmā) der Offenbarer ist (prakāśakaḥ). Wissen (jñānam) und das Wissbare (jñeyam) sind eins (ekam); daher sind sie entsprechend ihrer innewohnenden Einheit (eka-svabhāvatvāt) zu betrachten (vibhāvyate). || 137 ||
मानसं चेतना शक्तिरात्मा चेति चतुष्टयं ।
यदा प्रिये परिक्षीणं तदा तद्भैरवं वपुः ॥१३८॥
Mānasaṃ cetanā śaktirātmā ceti catuṣṭayaṃ |
Yadā priye parikṣīṇaṃ tadā tadbhairavaṃ vapuḥ || 138 ||
Oh Devī (priye)! Wenn (yadā) sich die vier Zustände (catuṣṭayam) - bekannt als der Geist (mānasam), der Intellekt (cetanā), Lebenskraft (śaktiḥ) und (ca) das begrenzte Selbst (ātmā…iti) - auflösen (parikṣīṇam), dann (tadā) erstrahlt das (tat) Wesen (vapuḥ) Bhairavas (bhairavam). || 138 ||
निस्तरङ्गोपदेशानां शतमुक्तं समासतः ।
द्वादशाभ्यधिकं देवि यज्ज्ञात्वा ज्ञानविज्जनः ॥१३९॥
nistaraṅgopadeśānāṃ śatamuktaṃ samāsataḥ |
dvādaśābhyadhikaṃ devi yajjñātvā jñānavijjanaḥ || 139 ||
Oh Devī (devi)! Ich habe Dir einhundertundzwölf (śatam-dvādaśābhi-adhikam) Lehren über den wellenlosen Zustand (nistaraṅga-upadeśānām) im Detail (samāsataḥ) dargelegt (uktam). Wenn er diesen (yat) Zustand erkennt (jñātvā), wird der Yogī (janaḥ) zum Erkenner der Wahrheit (jñānavit). || 139 ||
अत्र चैकतमे युक्तो जायते भैरवः स्वयं ।
वाचा करोति कर्माणि शापानुग्रहकारकः ॥१४०॥
Atra caikatame yukto jāyate bhairavaḥ svayaṃ |
Vācā karoti karmāṇi śāpānugrahakārakaḥ || 140 ||
Wer also (atra…ca) nur eine davon (ekatame) praktiziert (yuktaḥ) und dies mit ganzer Kraft tut, wird (jāyate) zu Bhairava (bhairavaḥ) Selbst (svayam). Er vollbringt (karoti) Taten (karmāṇi) allein durch Worte (vācā) und spendet Fluch und Gnade (śāpa-anugraha-kārakaḥ). || 140 ||
अजरामरतामेति सो’णिमादिगुणान्वितः ।
योगिनीनां प्रियो देवि सर्वमेलापकाधिपः ॥१४१॥
Ajarāmaratāmeti so’ṇimādiguṇānvitaḥ |
Yoginīnāṃ priyo devi sarvamelāpakādhipaḥ || 141 ||
Er (saḥ) wird (eti) frei vom Alter (ajara-) und unsterblich (-amaratām). Er besitzt Siddhis wie Aṇimā usw. (aṇimā-ādi-guṇa-anvitaḥ) und wird zum Geliebten (priyaḥ) der Yoginī-s (yoginīnām) und zum Anführer aller Melāpaka oder Zusammenkünfte (sarva-melāpaka-adhipaḥ), oh Devī (devi)! || 141 ||
Anmerkungen:
Die acht Siddhi-s sind die Folgenden:
- Aṇimā - klein sein
- Laghimā - leicht sein
- Mahimā - groß sein
- Prāpti - alles erlangen
- Prākāmya - unwiderstehlicher Wille
- Vaśitva - Herr über sich selbst und andere sein
- Īśitṛtva - wird zum Schöpfer und Zerstörer der Elemente
- Yatrakāmāvasāyitva - alle Vorsätze erfüllen
जीवन्नपि विमुक्तो’सौ कुर्वन्नपि च चेष्टितं ॥१४२अब्॥
Jīvannapi vimukto’sau kurvannapi ca ceṣṭitaṃ || 142ab ||
Obwohl (api...api) er (asau) noch am Leben ist (jīvat) und seine Pflichten im Leben (ceṣṭitam) erfüllt (kurvat), ist er befreit (vimuktaḥ). || 142ab ||
श्रीदेव्युवाच ।
Śrīdevyuvāca |
Die ehrwürdige (śrī) Devī (devī) sprach (uvāca): |
इदं यदि वपुर्देव परायाश्च महेश्वर ॥१४२च्द्॥
idaṃ yadi vapurdeva parāyāśca maheśvara || 142cd ||
Oh Herr (deva)! Wenn (yadi) dies (idam) die Wirklichkeit (vapuḥ) von Parā, der höchsten Śakti (parāyāḥ), ist, dann … (ca) oh großer Herr (maha-īśvara)! … || 142cd ||
एवमुक्तव्यवस्थायां जप्यते को जपश्च कः ।
ध्यायते को महानाथ पूज्यते कश्च तृप्यति ॥१४३॥
हूयते कस्य वा होमो यागः कस्य च किं कथं ॥१४४अब्॥
Evamuktavyavasthāyāṃ japyate ko japaśca kaḥ |
Dhyāyate ko mahānātha pūjyate kaśca tṛpyati || 143 ||
Hūyate kasya vā homo yāgaḥ kasya ca kiṃ kathaṃ || 144ab ||
… wer (kaḥ) wird auf diese Weise (evam) in der Rezitation angerufen (japyate), und (ca) was (kaḥ) ist Rezitation überhaupt (japāḥ) in den dargelegten Regeln der Spiritualität (ukta-vyavasthāyām)?
Oh Großer Herr (mahā-nātha)! Auf wen (kaḥ) soll man meditieren (dhyāyate), und (ca) wer (kaḥ) ist der Verehrte (pūjyate), und (ca) wer findet Erfüllung (tṛpyati) im Akt der Verehrung? Wem soll (kasya) das Opfer (homaḥ) dargebracht werden (hūyate), und (vā) wem (kasya) soll man die Aufopferung (yāgaḥ) präsentieren, und (ca) wie (kim) soll man es vollziehen (katham)? || 143-144ab ||
श्रीभैरव उवाच ।
Śrībhairava uvāca |
Der ehrwürdige (śrī) Bhairava (bhairava) sprach (uvāca): |
एषात्र प्रक्रिया बाह्या स्थूलेष्वेव मृगेक्षणे ॥१४४च्द्॥
Eṣātra prakriyā bāhyā sthūleṣveva mṛgekṣaṇe || 144cd ||
In dieser Hinsicht (atra), oh Gazellenäugige (mṛgekṣaṇe), ist das (eṣā), worüber du gefragt hast, die Praxis (prakriyā) extrovertierter Menschen (bāhyā), und folglich kennen sie diese Dinge nur (eva) in grober Form (sthūleṣu). || 144cd ||
Das Wahre Japa oder Rezitation
भूयो भूयः परे भावे भावना भाव्यते हि या ।
जपः सो’त्र स्वयं नादो मन्त्रात्मा जप्य ईदृशः ॥१४५॥
Bhūyo bhūyaḥ pare bhāve bhāvanā bhāvyate hi
yā |
Japaḥ so’tra svayaṃ nādo mantrātmā japya īdṛśaḥ || 145 ||
Jene Kontemplation (bhāvanā), die (yā) immer wieder (bhūyaḥ…bhūyaḥ) der Höchsten (pare) Natur (bhāve) gewidmet wird (bhāvyate), ist Japa, der Akt der Wiederholung (japaḥ), und in solch einem Japa (atra), solch (īdṛśaḥ) einem Nāda - das ständige Bewusstsein (nādaḥ) Selbst (svayam) ist die Essenz des Mantras (mantra-ātmā): „Ich bin“ - soll rezitiert werden --d. h. immer wieder aufrechterhalten werden-- (japyaḥ). || 145 ||
Anmerkungen:
Die wahre Praxis des Japa besteht darin, sich immer wieder des eigenen Selbst bewusst zu werden.
Das Wahre Dhyāna oder Meditation
ध्यानं हि निश्चला बुद्धिर्निराकारा निराश्रया ।
न तु ध्यानं शरीराक्षिमुखहस्तादिकल्पना ॥१४६॥
Dhyānaṃ hi niścalā buddhirnirākārā nirāśrayā |
Na tu dhyānaṃ śarīrākṣimukhahastādikalpanā || 146 ||
Dhyāna oder Meditation (dhyānam) ist wahrlich der Bewegungslose (niścalā) Intellekt selbst (buddhiḥ), der formlos (nirākārā) und ohne Stütze ist (nirāśrayā). Doch (tu) jene geistige Tätigkeit, die darin besteht, über das Bild einer Gottheit mit Körper, Augen, Mund und Armen usw. nachzusinnen (śarīra-akṣi-mukha-hasta-ādi-kalpanā), ist nicht (na) Dhyāna --das heißt, es handelt sich lediglich um Imagination-- (dhyānam). || 146 ||
Die Wahre Pūjā oder Verehrung
पूजा नाम न पुष्पाद्यैर्या मतिः क्रियते दृढा ।
निर्विकल्पे परे व्योम्नि सा पूजा ह्यादराल्लया ॥१४७॥
Pūjā nāma na puṣpādyairyā matiḥ kriyate dṛḍhā |
Nirvikalpe pare vyomni sā pūjā hyādarāllayā || 147 ||
Anbetung (pūjā) vollzieht sich wahrlich (nāma) nicht (na) durch Blumen, usw. (puṣpa-ādyaiḥ) Anbetung (pūjā) ist (sā) wahrlich (hi) das Intellekt selbst (matiḥ), das stabil (dṛḍhā) gemacht wird (kriyate) und sich ehrfürchtig und eifrig (ādarāt) im Höchsten Himmel des Gedankenlosen Bewusstseins (pare…vyomni…nirvikalpe) auflöst (layā). || 147 ||
Die Wahre Tṛpti oder Zufriedenheit
अत्रैकतमयुक्तिस्थे योत्पद्येत दिनाद्दिनं ।
भरिताकारता सात्र तृप्तिरत्यन्तपूर्णता ॥१४८॥
Atraikatamayuktisthe yotpadyeta dināddinaṃ |
Bharitākāratā sātra tṛptiratyantapūrṇatā || 148 ||
Das (sā), was (yā) Tag für Tag (dināt…dinam) dadurch entsteht (utpadyeta), dass man in nur einer Methode verhaftet ist (eka-tama-yukti-sthe), die hier als der Zustand der Vollkommenheit (bharita-ākāratā) in Form Absoluter Fülle (atyanta-pūrṇatā) beschrieben wird (atra), ist hier (atra) Tṛpti, Zufriedenheit (tṛptiḥ). || 148 ||
Das Wahre Homa oder Feueropfer
महाशून्यालये वह्नौ भूताक्षविषयादिकं ।
हूयते मनसा सार्धं स होमश्चेतना स्रुचा ॥१४९॥
Mahāśūnyālaye vahnau bhūtākṣaviṣayādikaṃ |
Hūyate manasā sārdhaṃ sa homaścetanā srucā || 149 ||
Nur das (saḥ) ist Homa, Feueropfer (homaḥ), wenn die Elemente, die Sinne und ihre Objekte (bhūta-akṣa-viṣaya-ādikam) zusammen (sārdham) mit dem Geist (manasā) dem Feuer (des Bewusstseins, das die) (vahnau) Wohnstätte der Großen Leere ist (mahā-śūnya-ālaye), dargebracht werden (hūyate). Und diese Opfergabe wird mittels der Opferkelle des Gewahrseins vollzogen (cetanā-srucā). || 149 ||
Das Wahre Yāga oder Opfergabe
यागो’त्र परमेशानि तुष्टिरानन्दलक्षणा ।
क्षपणात्सर्वपापानां त्राणात्सर्वस्य पार्वति ॥१५०॥
Yāgo’tra parameśāni tuṣṭirānandalakṣaṇā |
Kṣapaṇātsarvapāpānāṃ trāṇātsarvasya pārvati || 150 ||
Oh höchste Herrin (parama-īśāni)! Yāga, Opfergabe (yāgaḥ), ist hier (atra) jene Erfüllung (tuṣṭiḥ), die durch Ānanda, die Spirituelle Glückseligkeit, gekennzeichnet ist (ānanda-lakṣaṇā), denn Es zerstört (kṣapaṇāt) alle Sünden (sarva-pāpānām), und bewahrt (trāṇāt) doch alles (sarvasya), oh Pārvati (pārvati)! || 150 ||
Das Wahre Kṣetra oder Pilgerort
रुद्रशक्तिसमावेशस्तत्क्षेत्रं भावना परा ।
अन्यथा तस्य तत्त्वस्य का पूजा कश्च तृप्यति ॥१५१॥
Rudraśaktisamāveśastatkṣetraṃ bhāvanā parā |
Anyathā tasya tattvasya kā pūjā kaśca tṛpyati || 151 ||
Kṣetra, der Pilgerort (kṣetram), ist die (tat) Höchste (parā) Kontemplation (bhāvanā) in Form einer Absorption in die Śakti von Rudra (rudra-śakti-samāveśaḥ). Was sonst (anyathā) wäre (kā) in jener (tasya) Höchsten Nicht-dualistischen Wirklichkeit, die ich Dir erklärt habe (tattvasya), Pūjā, (pūjā) und (ca) wer wäre (kaḥ) damit zufrieden (tṛpyati)? || 151 ||
Das Wahre Snāna oder Baden
स्वतन्त्रानन्दचिन्मात्रसारः स्वात्मा हि सर्वतः ।
आवेशनं तत्स्वरूपे स्वात्मनः स्नानमीरितं ॥१५२॥
Svatantrānandacinmātrasāraḥ svātmā hi sarvataḥ |
Āveśanaṃ tatsvarūpe svātmanaḥ snānamīritaṃ || 152 ||
Das eigene Selbst (sva-ātmā…hi) ist nichts anderes als (sarvataḥ) die Reine Essenz von Freiheit, Glückseligkeit und Bewusstsein (svatantra-ānanda-cit-mātra-sāraḥ). Das Eintauchen (āveśanam) in diese Essenzielle Natur (tat-svarūpe) des eigenen Selbst (sva-ātmanaḥ) wird als Snāna, als Baden (snānam), bezeichnet (īritam). || 152 ||
Über Verehrung
यैरेव पूज्यते द्रव्यैस्तर्प्यते वा परापरः ।
यश्चैव पूजकः सर्वः स एवैकः क्व पूजनं ॥१५३॥
Yaireva pūjyate dravyaistarpyate vā parāparaḥ |
Yaścaiva pūjakaḥ sarvaḥ sa evaikaḥ kva pūjanaṃ || 153 ||
All (sarvaḥ) jene Substanzen --d. h. Blumen, Räucherwerk, Pulver, Düfte oder gar Mantra-s usw.-- (dravyaiḥ), mit denen (yaiḥ…eva) die Höchste Göttin und der Höchste Herr (parā-paraḥ) angebetet werden sollen (pūjyate) oder durch die (vā) sie theoretisch zufriedengestellt werden sollen (tarpyate), sowie (ca) auch (eva) das, was (yaḥ) als der Anbetende bezeichnet wird (pūjakaḥ), sind (saḥ…eva) Eine Wirklichkeit (ekaḥ). Wo also (kva) ist dann die Anbetung (pūjanam)? || 153 ||
Anmerkungen:
Theoretisch sollte man diese Substanzen verwenden, um den Herrn und Seine Kraft zu verehren, da sie zufrieden gestellt werden, wenn sie damit verehrt werden. Dies ist Betrug und wird nur für Anfänger erklärt, da diese Theorie ihrem Intellekt - voller Einbildung - entspricht. Zudem sind all diese Substanzen und der Verehrende ein und dieselbe Wirklichkeit.
Der Höchste Kṣetra
व्रजेत्प्राणो विशेज्जीव इच्छया कुटिलाकृतिः ।
दीर्घात्मा सा महादेवी परक्षेत्रं परापरा ॥१५४॥
Vrajetprāṇo viśejjīva icchayā kuṭilākṛtiḥ |
Dīrghātmā sā mahādevī parakṣetraṃ parāparā || 154 ||
Ausatmung (prāṇaḥ) strömt aus dem Körper heraus (vrajet), und Einatmung (jīva) dringt auf natürliche Weise (icchayā) in einer gewundenen Form (kuṭila-ākṛtiḥ) in den Körper ein (viśet). Doch Mahādevī, die Große Göttin (mahā-devī…sā), ist im Wesentlichen der lange Stab (dīrgha-ātmā). Sie ist der Allerhöchste Kṣetra, (para-kṣetram) höher noch als das Höchste (parā-aparā). || 154 ||
अस्यामनुचरंस्तिष्ठन्महानन्दमये’ध्वरे ।
तया देव्या समाविष्टः परं भैरवमाप्नुयात् ॥१५५॥
Asyāmanucaraṃstiṣṭhanmahānandamaye’dhvare |
Tayā devyā samāviṣṭaḥ paraṃ bhairavamāpnuyāt || 155 ||
In jenem Opfer (adhvare), das aus Ihrer (asyām) Großen Glückseligkeit besteht (mahā-ānanda-maye), Ruhend (tiṣṭhan) und Suchend (anucaran), wird man von der Göttin (devyā) besessen (samāviṣṭaḥ), und durch Sie (tayā) erreicht man (āpnuyāt) den Höchsten (param) Bhairava (bhairavam). || 155 ||
Sakāreṇa Bahiryāti Hakāreṇa Viśetpunaḥ |
Haṃsahaṃsetyamuṃ mantraṃ jīvo japati nityaśaḥ ||
Mit dem Laut „sa“ (sa-kāreṇa) bewegt man sich (yāti) nach außen, dies ist Ausatmung (bahiḥ). Mit dem Laut „ha“ (ha-kāreṇa) tritt man nach innen ein, dies ist Einatmung (viśet), das immer wieder ausgeführt wird (punaḥ).
Dies (amum) wird als Mantra: „haṃsa…haṃsa“ (haṃsa-haṃsa…iti) bezeichnet. Der Einzelne (jīvaḥ) rezitiert (japati) dieses (amum) Mantra (mantram) fortwährend (nityaśaḥ). ||
Anmerkungen:
Dieser Vers erschien in Kṣemarājas Śivasūtravimarśinī, ist jedoch in den verfügbaren Manuskripten nicht als Vers des Vijñānabhairavaḥ enthalten.
षट्शतानि दिवा रात्रौ सहस्राण्येकविंशतिः ।
जपो देव्याः समुद्दिष्टः प्राणस्यान्ते सुदुर्लभः ॥१५६॥
Ṣaṭśatāni divā rātrau sahasrāṇyekaviṃśatiḥ |
Japo devyāḥ samuddiṣṭaḥ prāṇasyānte sudurlabhaḥ || 156 ||
Diese dargelegte (samuddiṣṭaḥ) Rezitation (japaḥ) der Devī, der Göttin (devyāḥ), die vom Einzelnen täglich (divā…rātrau) einundzwanzigtausendsechshundert Mal (ṣaṭśatāni…eka-viṃśatiḥ…sahasrāṇi) ausgeführt wird, erweist sich am Ende --d. h. im Augenblick des Todes-- (prāṇasya…ante) als schwierig (sudurlabhaḥ). || 156 ||
इत्येतत्कथितं देवि परमामृतमुत्तमं ।
एतच्च नैव कस्यापि प्रकाश्यं तु कदाचन ॥१५७॥
Ityetatkathitaṃ devi paramāmṛtamuttamaṃ |
Etacca naiva kasyāpi prakāśyaṃ tu kadācana || 157 ||
Dieser (iti…etat) Höchste und erhabenste Nektar (parama-āmṛtam…uttamam) ist dir, erklärt worden (kathitam) oh Devī (devi)! Und (ca) dies (etat) darf zu keiner (na…eva) Zeit (kadācana) und keinem (kasya…api) offenbart werden (prakāśyam…tu) … || 157 ||
परशिष्ये खले क्रूरे ‘भक्ते गुरुपादयोः ।
निर्विकल्पमतीनां तु वीराणामुन्नतात्मनां ॥१५८॥
भक्तानां गुरुवर्गस्य दातव्यं निर्विशङ्कया ।
ग्रामो राज्यं पुरं देशः पुत्रदारकुटुम्बकं ॥१५९॥
सर्वमेतत्परित्यज्य ग्राह्यमेतन्मृगेक्षणे ।
किमेभिरस्थिरैर्देवि स्थिरं परमिदं धनं ॥१६०॥
Paraśiṣye khale krūre ‘bhakte gurupādayoḥ |
Nirvikalpamatīnāṃ tu vīrāṇāmunnatātmanāṃ || 158 ||
Bhaktānāṃ guruvargasya dātavyaṃ nirviśaṅkayā |
Grāmo rājyaṃ puraṃ deśaḥ putradārakuṭumbakaṃ || 159 ||
Sarvametatparityajya grāhyametanmṛgekṣaṇe |
Kimebhirasthirairdevi sthiraṃ paramidaṃ dhanaṃ || 160 ||
… der Anhänger anderer Lehren ist (paraśiṣye), oder jenen, die boshaft (khale) und grausam sind (krūre) und sich nicht den Füßen ihres Meisters (guru-pādayoḥ) hingeben (abhakte). Doch (tu) jenen erhabenen (unnatā-ātmanām) Helden (vīrāṇām), deren Geist frei von den Schwankungen widerstreitender Meinungen ist (nirvikalpa-matīnām) und die der Meisterlinie ergeben sind (bhaktānām guru-vargasya), sollen diese Lehren vertrauensvoll (nirviśaṅkayā) übermittelt werden (dātavyam). Selbst wenn man sein Dorf (grāmaḥ), sein Königreich (rājyam), seine Stadt (puram), sein Land (deśaḥ), seinen Sohn und seine Frau sowie seine ganze Familie (putra-dāra-kuṭumbakam…sarvam) aufgibt (parityajya), soll dieses (etat) Geheimnis bewahrt und geschützt werden (grāhyam), oh Du Gazellenäugige (mṛgekṣaṇe)!
Was (kim) ist schon in diesen aufgezählten vergänglichen (ebhiḥ) Dingen (asthiraiḥ)? Doch dieses (idam) Höchste (param) Geschenk (dhanam), das ich Dir soeben dargebracht habe, ist von Dauer (sthiram), oh Devī (devi)! || 158–160 ||
प्राणा अपि प्रदातव्या न देयं परमामृतं ॥१६१अब्॥
Prāṇā api pradātavyā na deyaṃ paramāmṛtaṃ || 161ab ||
Selbst (api) das eigene Prāṇa, die Lebenskraft (prāṇāḥ), soll dargebracht werden (pradātavyā), doch dieser Höchste Nektar (parama-āmṛtam) darf nicht (den Unwürdigen) gegeben werden (na…deyam)! || 161ab ||
श्रीदेव्युवाच ।
Śrīdevyuvāca |
Die Ehrwürdige (śrī) Göttin (devī) sprach (uvāca): |
देवदेव महादेव परितृप्तास्मि शङ्कर ॥१६१च्द्॥
Devadeva mahādeva paritṛptāsmi śaṅkara || 161cd ||
Oh Śaṅkara (śaṅkara), oh Mahādeva (mahādeva)!
Oh Gott der Götter (deva-deva)! Ich bin (asmi) nun vollkommen
zufrieden (pari-tṛptā)! || 161cd ||
रुद्रयामलतन्त्रस्य सारमद्यावधारितं ।
सर्वशक्तिप्रभेदानां हृदयं ज्ञातमद्य च ॥१६२॥
Rudrayāmalatantrasya sāramadyāvadhāritaṃ |
Sarvaśaktiprabhedānāṃ hṛdayaṃ jñātamadya ca || 162 ||
„Nun (adya) verstehe ich (avadhāritam) die Essenz (sāram) des Rudrayāmalatantra (rudra-yāmala-tantrasya), und nun (adya) verstehe ich (jñātam) auch (ca) das Herz (hṛdayam) der Aufteilungen aller Śakti-s (sarva-śakti-prabhedānām).“ || 162 ||
इत्युक्त्वानन्दिता देवी कण्ठे लग्ना शिवस्य तु ॥१६३॥
Ityuktvānanditā devī kaṇṭhe lagnā śivasya tu || 163 ||
Nachdem sie dies (iti) gesagt hatte (uktvā), wurde die Erfreute (ānanditā) Göttin (devī), indem sie Ihn umarmte (kaṇṭhe), Eins (lagnā) mit Śiva (śivasya…tu). || 163 ||
॥इति विज्ञानभैरवतन्त्रं समाप्तं ॥
|| Iti vijñānabhairavatantraṃ samāptaṃ ||
|| Hier (iti) endet (samāptam) das Vijñānabhairavatantra (vijñāna‑bhairava-tantram) ||
Sanskrit Quelle:
Göttingen Verzeichnis elektronischer Texte in indischen Sprachen
Transliteration: Marino Faliero
Dhāraṇā-s über die sexuelle Vereinigung
Das Wahre Japa oder Rezitation
Das Wahre Dhyāna oder Meditation
Die Wahre Tṛpti oder Zufriedenheit
Das Wahre Homa oder Feueropfer
Das Wahre Kṣetra oder Pilgerort